Löön kaasa Epu blogieksperimendis ja kirjutan oma arvustuse. Niisiis:
Pahaks pürgiva plika päevaraamat
"Meestest, lihtsalt"
Epp Petrone, Dagmar Lamp
Petrone Print 2007
205 lk
Paljude, ilmselt isegi enamike ontlike naisinimeste elus on periood, kus ahnelt nuusutatakse pahelisuse külgetõmbavat hõngu ja ollakse enda meelest oi-kui-halvad-tüdrukud. Vambid. Veinised. Poistest-meestest üle. Armunud küla või kvartali popimasse pätti. Eks ole - kuurid ja garaazhid, kuhu on lohistatud tänavale tõstetud mööblitükid. Kambad, tänavakaklused, Gängsta Krahvid. Edasi tudengipõlve pöörased peod, suudlused Kaarsillal, nimetu maailmavalu ja teeseldud või ehtne ahastus oma meesteõgija saatuse pärast. Või veereva kivi teekond mööda maailma, kogu elu seljakotis ja mustakaanelises märkmikus, põgenedes eelkõige iseenda eest.Või leides argirutiinist väljarabelemiseks muu hullu asendustegevuse. Been there, done that. Ma tean, mida te tunnete, nagu öeldakse telekas püsikäiatavas ravimireklaamis.
Usun, et "Meestest, lihtsalt" pakubki eeskätt äratundmisrõõmu kõigile neile, kes kunagi midagi sarnast läbi elanud. Või soovinud läbi elada, sest paljud tegudeni ei jõuagi, kiibitsevad niisama sõbrannade selja taga ja elavad kaasa nende lugudele. Aga vähemalt midagi tuttavat, olgugi lahjemas vormis, on vist pea igal naisel oma elust välja tuua.
Selles ongi raamatu võlu ja valu. Võlu üksikutest kirjeldustest ja juhuslikest pildikestest. "Indrek astus kaks korda läbi klaasist ukse", "mul oli ikka seljas see roheline seelik", "kössitasin Frankfurdi lennujaamas, oodates viimase hetke lendude supersoodsaid pakkumisi" ja kõik need teised. Nendes on lõhna, maitset ja värvi, need kõnetavad.
Ja samamoodi valu. Või puudujääk, sest enamik raamatust on siiski ümberjutustamine. Üsna ühes stiilis ja ühes võtmes. Mehed, olgugi nii erinevad, sulavad üheks määratlematuks tombuks. Jahil meretuult nuusutada ihkav Fred ja igav heapoiss Kalle suudavad end eristuvalt lahti rebida, ehk ka emmepoeg Egon. Aga teised - kas neist tõesti midagi vähemüldist meelde ei jäänudki?
Mina-jutustaja positsioon on valdavalt olla tüdruk või naine, kes perspektiivitutesse meessuhetesse kinni jäänud. Ning see paneb talle kaasa elama, isegi siis, kui ta oma objekti ehk mehe suhtes liigagi üleolev ja armulik (olgugi hingepiinades) on. Aga ta on ju tüdruk, kes on otsustanud olla Paha - ega ta siis teistmoodi ei saagi.
Selles mõttes langes raamatu üldisest kontekstist välja jutt "Rein. Püüdes inimhinge." Kus naine vaatas olnule tagasi nagu juba liiga kaugelt - aastate pärast, tubli ja eduka karjäärimuti perspektiivilt. Teised lood juhtusid ikka siin ja praegu ning isegi, kui sündmuse ja kirjelduse vahel oli aastaid, pole tegelane oma hingelt sellest liiga distantseerunud. Reinu-jutu naise kõrvalepõige pahelisusse oli ilmselt ka kõige napim, piirdudeski selle üheainsa abielumehe-afääriga ja pöördudes sealt ummisjalu turvalisse maailma tagasi. Sest tõesti, paheliseks pürgija võib oma mängitud üleolekust hoolimata ka ise haiget saada. Enamasti saabki.
Ah jaa, mis pahaks pürgivatest plikadest päriselus edasi saab? Enamik neist leiab mingil hetkel sisemise rahu - keskklassi kodu, lapsed, kamin, kassid-koerad, armastav-armastatud mees. Mõni hakkab maailma paremaks muutma, jutlustades Lõuna-Angoolas (jah, parafraas Betti Alverilt) või korraldades kodutute loomade ja eluheidikutest inimeste varjupaiku. Mõned käivad päriselt alla, mõned jäävad ka natuke naeruväärsete vanamooridena igavesti rabelema enese- ja armastuseotsinguisse nagu kanad takku. Vähesed õnnelikud oskavad viia läbielatu või väljamõeldu uuele üldistavale tasandile ja neist saavad Loojad.
Selle suure algustäheni, tõsi küll, on Epul ja Dakil veel pikk tee minna. Aga ühegi tee lõppu ei jõua esimeste kobavate sammudeta.