Xdream 2008 sprindietapp toimus Paide ümbruses. Ja kui me enne võistlust vihmasajus Paide poole sõites arutasime, et sprindis meie tiim ei ruuli (konkurendid ei jõua lühikesel etapil ära väsida ja vigu teha :), siis ette rutates võib öelda, et läks vastupidi ning reaalses tihedas lõpuheitluses saavutatud A-raja segavõistkondade teine koht tegi kindlasti rohkemgi õnnelikuks kui eelmise etapi Exceli-arvutustes võidetud esimene.
Ma hakkan iga korraga üha rohkem uskuma, et lisaks Hansapangale on Xdreami korraldajatel sponsorleping ka ilmataadiga. Kuidas muidu juhtuks nii, et alati on täpselt selleks etapiks optimaalne ilmavalik? Pean silmas seda, et Paide ümbruse kraavides haisev "ravi"muda ei andnuks pooltki seda emotsiooni mis nüüd, kus sellega liitus ka pika vihmasaju tõttu saviplögastelt ja virtsastelt teedelt rataste alt ülespaiskuv samasugune ollus... Nii mudane pole ma oma elus kindlasti veel kunagi olnud, isegi lapsepõlves mitte!
A-rada algas taas tiimiliikmete hajutusega, seekord jooksuetapil, kus iga tiimiliige pidi võtma erineva punkti. Olles õppinu eelmise etapi rattahajutusest, kus mulle (mulle!!!) sattus kogemata kõige pikem etapp, ütlesin kaardile pilku heites kohe, et nüüd, mehed, vaatame esimese asjana välja kõige lihtsama ja lühema etapi ja selle saan mina. Nii saigi ja seetõttu oli mul au olla oma tiimiliikmetest esimesena tagasi rattaalas. Aitäh siinkohal kaasvõistlejatele, kes tuletasid meelde, et igaks juhuks ei tasu punkti kohe võtta! Ehkki meie saabumiste vahed jäid 5 minuti sisse, ei teadnud seda ju ette ja oleks võinud koita 15-minutine trahv punkti märkimise liiga suure ajavahe eest. (Jään siinkohal jätkuvalt ka eriarvamusele, et kohustus punkt 5-minutilise ajapiiri sees märkida pole oluline ega anna võistlusele midagi juurde. Aga olgu, tühja temaga - las ta siis olla ja arvestame sellega.)
Rattarallil läks kohe meeleolukaks. Märgmudastelt-savistelt-sõnnikustelt teedelt lendas soppa ja virtsa ratta alt igas suunas, valdavalt muidugi üles. Püüdsin hoida silmi vidukil ja loota, et mul lihtsalt on nii pikad ja tihedad ripsmed, et kõik selle sodi kinni peavad. Ilmselt ikka ei olnud, sest igasugust värki tuli silmadest veel järgmisel hommikulgi. Rääkimata sellest, et kontaktläätsed nägid pärast välja nagu silmaarsti õudusunenägu - tihedalt peeni liivaterakesi täis kleepunud. Imelikul kombel harjusid aga silmad selle mudaliivase olekuga ära ja väga hull ei olnudki.
Rattas juhtus meie tiimil ka õnnetus: mõni rattapikkus pärast kurvi otsustas üks eessõitev kaasvõistleja peatuma jääda ja Leivo põrutas talle joonelt otsa. Hirmus laks, Leivo lendas kõrges kaares üle ratta, vandumine ja verd voolav küünarvars. Ja sõidu jätkamine. "Ma arvasin, et kumm läks," kommenteeris kergendatult üks kaasvõistleja. "Aga oli ainult otsasõit!" Oh, need seiklussportlaste naljad...
Tee oli pidevalt väga libe ning sellist hetke, kus tagaratas poleks risti teele tõmmanud, naljalt ei mäletagi. Leivo oli ettenägelikult mu kummidest osa õhku välja lasknud, mis libedas savis ja mudas sõitu märgatavalt hõlbustas, aga pidevalt käis võitlus püstijäämise nimel. Ja ma vist juba mainisin, et seda olukorras, kus silmi tuli vidukil hoida või leppida neisse lärtsatavate mudaloikudega?
Väga lahe oli rabaetapp, kus tuli vabatahtlikult silmini mülkasse karata - ja seda korduvalt ja korduvalt. Raba, muide, oli täis imeilusaid jõhvikaid - mine või pärast tagasi marjule. Ja Leivo katkine käsi sai puhtas (olgu, siiski mudases kuid põhimõtteliselt puhtas) rabavees kruusasodist ilusti puhtaks loputatud. Alari tehtud pildil stiilinäide laukast väljaronimisest.
Rulluisku olin ma kartnud vihmast libeda tee tõttu. Ei julgenudki ma seal eriti sõita(oma rolli mängis muidugi ka see, et polnud pea kuu aega uiske alla saanud), nii et tegime etapi taas vanaviisi: Leivo mind lükkamas. Meie rulluisustiil on A-rajal vist juba peaaegu samasugune kaubamärk nagu Vahuri Inglid B-rajal - igatahes teeb see kõigile pealtnägijatele palju rõõmu.
Ja kui ma olin rulluisutamise järel rõõmustanud tossu sisse pistetavate kuivade sokkide üle (rulluiskude säästmiseks on meil alati puhtad sokid kaasas ning muidugi jäävad need ka pärast rullitamist jalga), siis rajameister arvas teisiti ning rullitamise järel tuli siirduda... ujuma. Muidugi ei hakanud me aega viitma lahtiriietumisega, vaid sumatasime kõigi niikuinii-märgade-ja-mudaste-riietega (ja kuivade sokkidega) otse järve.
Ujumine päästevestis pole just minu lemmikala, kuid endalegi üllatuseks olin ma selles konnatehnikat kasutades ootamatult osav ning möödusin nii mõnestki vees ulpivast ja kroolistiili katsetavast konkurendist. Ilma päästevestita olnuks olukord ilmselgelt vastupidine.
Pärast ülejärveujumist tuli siirduda lühematele ujumisetappidele kraavides. Tähendab, millegipärast nimetati seda küll jalgsietapiks, kuid pidevalt ilmestasid seda ettejäävad kraavid. Vesi seal oli tavapäraselt sügav ja palju külmem kui järves ning mingi pideva regulaarsusega sai taas ja taas üleni märjaks. Ja mudaseks. Ühel hetkel oli Leivol ja Alaril suurepärane võimalus aidata sügavast kraavist välja B-raja Ingleid - isegi nende muidu vist imeväel läbi etappide puhtasvalgetena püsivad tiivad olid seekord juba poole peal saviselt sorgus...
Kanuuetapp oli seekord - üllatus-üllatus!- valikorienteerumisega: võis valida punktide läbimise järjekorda. Kõigepealt võtsime meie ära stardist allavoolu asunud üksiku punkti, siis sõitsime ülesvoolu tagasi (vahepeal aretades ühe kaasvõistkonnaga paarisaerulise kanuu taktikat - olime olude sunnil tihedalt külgepidi koos ja kumbki sai tõmmata ainult ühelt poolt). Ja siis tegime strateegilise lükke, mis meile lõppkokkuvõttes palju edu tõi ja meid vähemalt kolmest tiimist hoobilt mööda viis: kandsime kanuu üle käänaku, aga mitte tagasi jõkke (või kanalisse, mis iganes voolav veekogu see oli), nagu tegid konkurendid, vaid otse Paide paisjärve. Sest kui punkt oli ümber järve looklevas jões otse järve taga, ei näinud me mingit põhjust raiuda vastuvoolu mööda looklevat kitsast jõge, kui sai tõmmata otse üle täiesti mittevoolava avara järve.
Teine edukoht kanuus oli mõni aeg pärast järvetagust punkti, kus kanuu taas välja tõstsime ja vastuvoolu sõitmise asemel temaga läbi mudapõhjalise lodumetsa rassisime. Jalad olid pidevalt sügavas mudas, kanuu puujuurte ja pokude vahel kinni...Omaette elamus oli kraav, kust olime jalgsietapil kord juba läbi tulnud - pärast B-raja masside samasuunalist invasiooni oli see muutunud pehmelt öeldes põhjatuks. Jalgsietapil olime sealt läbi saanud pehmel põhjal kõndides ja rinnuni vees, nüüd ulpisime kanuu küljes või sumatasime kaugelt üle pea mudasesse vette. Tuleb ka märkida, et lõhn, mida eritab oja, kus kõik roiskuvad veetaimed on põhjast pinnale trambitud, on... ütleme, et kirjeldamatu. Ja need rajad, mis kanuuvedamisest võssa jäid, põhjustavad edaspidi sinnakanti sattunutele ilmselt lõputut peamurdmist, et mis ja milleks. Rassisime võsas koos ühe meestetiimiga ja kui nemad kui kolme mehe jõul tugevamad kanuutassijad meist korra mööda rügasid, siis ainult selleks, et mõne oma rajakäänaku pärast taas meie taha stoppama jääda.
Metsast püsimudastena välja jõudes kohtusime kaldal oma vahva püsikonkurendiga Ruuben ja Nele, kes olid otsustanud metsalõike teistpidi teha: nad olid tulnud allavoolu tagumisest punktist, kuhu meie praegu teel olime, ning siirdusid nüüd mööda jõelooget sõitmise asemel otse metsa. Mis aga ilmselt oli vale otsus, sest mööda jõge alla sai kiiremini ning kokkuvõttes kaotasidki nad ilmselt sinna võsarägastikku ja pokude vahele oma segavõistkondade teise koha: varem olid nad olnud meist ees, kanuuetapi järel kohad vahetusid.
No ja siis oligi enamvähem kõik. Veel veidi asfaldilt savilögale suunduvat ratast (et lõpetades ikka korralikult mudane oleks) ning tõkete-takistustega rada staadionil. Kuna me olime oma raja teinud rahulikult, rõõmsalt ja pingutamata, ei osanud me oma sooritusest eriti midagi loota ning siirdusime rahulikult pesema ja sööma. Pärast lonkisime stardialasse rulluiskude järele ning just õigeks ajaks, et teada saada, et oleme teisel kohal :) Ilmselt umbes samasugustes rahulolevates, kuid mittemidagiarvavates emotsioonides Ruuben ja Nele oli veel rahulikult sööklas, kui öeldi, et just nemad on saavutanud kolmanda koha. Finishis mahtus meie vahele (kõik kümne- kuni mõnekümnesekundiliste vahedega!) veel Xadventure, kuid nemad olid kuskil saanud 15-minutilise trahvi (ilmselt just mingi tähelepanematuse eest) ja langesid neljandaks.
Äge etapp oli, tuleb lõpetuseks öelda. Ehkki ma muidugi jätkuvalt kaalun ametliku protesti sisseandmist. Juhendis oli Urmo nimelt öelnud, et on võimalus kaenlaalusteni märjaks saada, kuid mina igatahes sain korduvalt ja pidevalt märjaks üle pea. Noh, aga võibolla pidas Urmo silmas oma kaenlaaluseid - sel juhul asi enamvähem klapib.
____
Tulemused.
Teiste muljed. Leivo kokkuvõte meie tiimi sooritusest. Alari fotod (kahjuks sai aku kiiresti tühjaks). Eveli Saue B-rajalt, kuidas seekord küll esikoht kaotati, aga ikka vahva oli. Vahuri Inglid oma tuntud headuses. Kaur Virunurm multisportlase märjast ja mudasest unenäost (ja pildid kah).