Tänavu oli meie igipõline Päka nii usin, et kudus mulle päris minu oma jõulusoki.
“On jälle käes see aeg, kus ma Sulle külla tulen, kuid see aasta on teisiti! Ei too ma enam kommi Sulle Sinu lastelt laenatud sokki, vaid toon Sulle täitsa ma soki! Loodan väga, et see Sulle meeldib!”
Nii oli kirjas minu selle-aasta-esimeses Päka-kirjas. Ja muidugi mulle see sokk meeldib ja üldse… jõuluaeg on üks tore aeg – kõigi oma advendikalendrite, mandariinide, küünalde, ehitud kuuse, piparkoogilõhna ja lõpuks ka nendega kaasneva ohjeldamatu söömisega 
Ma vist ei oskagi tahta, et siia kuuluks ka midagi üllamat nagu kasvõi kirikus käimine – see võib olla lisaks, kuid eelkõige on jõulud minu jaoks ikka sellised kodused nunnu-pühad. Ja õnneks pole ma kunagi osanud ka paljuräägitud jõulustressi all kannatada… Kui üldse jõuludega seoses millelegi mõtlema on pidanud, siis sellele, kuidas klapitada kahe kodu traditsioone ja laste neist lähtuvaid soove, aga needki on kuidagi ära klapitunud – küll minu ja Leivo isiklike ühissoovide kompromisside hinnaga, aga eks ole lapsed külalised meie elus, keda meil pealegi enam väga kaua võõrustada pole võimalik…
Eelmisel aastal panin meie pere Päka-loo juba kirja – eelkõige võlub mind, kuidas Päka on aegade muutudes muutunud ja oma tegevust kohandanud. Selline muutumisvõimeline tegelane teine – ja, nagu nüüd välja tuleb, lausa kudumisoskusega!
Ja kuidagi tore on mõelda, et ehk võtavad lapsed Päka kord oma kodudesse kaasa - oleks ju vahva, kui nemad saaksid oma lastele rääkida, et sama päkapikk tõi kord juba neile kommi