Laupäeva õhtul käisime Leivoga PÖFFi pidulikul lõpetamisel ja lõpufilmiseansil (läks, jah, nii, et käisin PÖFFil vaatamas ainult ava- ja lõpufilmi). Filmiks oli "Pandora laegas".
Mind puudustas see lugu ilmselt isiklikumalt kui paljusid teisi saalisolijaid - lihtsalt sellepärast, et minu Väljaotsa Memm on ligikaudu samasuguses füüsilises olekus kui filmikangelanna Nusret. Tõsi, Alzheimerit pole Memmel diagnoositud, aga sedagi võibolla sellepärast, et seda pole proovitudki teha. Ja õnneks pole tema olukord ka meie peres ega suguvõsas mingit Pandora laegast avanud - aga eks meie suhted ole ka lähedasemad ja teistsugusemad kui sel filmiperekonnal.
Just enne filmi käisime Odega Mummi ja Vanaisa pool ning rääkisime ka Memmest. Memm istus ise sealsamas voodil, arvates näiteks, et mina olen Aaga (Süagu/Söeaugu Aaga oli tema kunagine töökaaslane Vanaküla karjalaudas). Tegelikult väärib juba märkimist pigem see, kui ta kedagi ära tunneb, mitte vastupidine olukord... Ja see filmis näidatud hetk, kus Nusret keset elutuba asjalikult püksid maha kooris ja vaibale loigu tegi... Mu ema on ikka vägaväga hea tütar, kannatades Memme samalaadilisi tegevusi ja muid meelesegaduses ette võetud asju kannatliku, ehkki loomulikult nördinud rahuga ja jutustades neist pigem huumorivõtmes... Tööl ta sellise hallipäise, pidevat hooldamist ja järelvalvet nõudva väikelapse kõrvalt muidugi enam käia ei saa...
"Pandora laeka" sõnum minu jaoks polnudki niisiis Nusreti tütarde ja poja urbaniseerunud keskklassielud ja -probleemid, vaid Nusret ise. Ja mina arvan, et alguses - film käivitub olukorrast, kus Nusret on oma koduküla mägedes kadunud - tahtiski Nusret minna Oma Mäele surema. Aga tänapäeval pole selline asi muidugi mitte mingil moel aktsepteeritav, Nusreti otsimiseks käivitati suur otsimisaktsioon, alajahtunud ja letargias vana naine viidi haiglasse ning sealt edasi tütre koju Istanbuli. Kust ta siis püüdiski igal võimalusel minema tatsata, püüeldes ikka sinna Oma Mäele. Ja kui pojapoeg Murat ta lõpuks hooldekodust või vaimuhaiglast salaja välja toob ning kodukülla viib, siis... mulle tundub, et Murat lasebki tal minna. Igatahes on filmi viimased kaadrid sellest, kuidas vanaema otsiv pojapoeg näeb heledaks täpiks kahanenud halli pea mäenõlval aina kaugemale liikumas... ja siis liigub kaamera edasi juba mööda tühjaksjäänud nõlva.
Kui tulla nüüd tagasi meie maailma, siis mida teen mina? Ma tahan, et minu kallis Memm veel võimalikult kaua elaks, ehkki mu emal-isal on temaga raske ja ta ilmselt ka ise ei oska oma praegusest elust rõõmu tunda. Nii et võiks öelda, et ka mina (ja meie teisedki) oleme oma armastuses isekad ega lase Memmel minna...? Et hoiame tema keha ravimite ja näiteks hiljutise trombioperatsiooniga vägisi elus, ehkki ta mõistus ja hing võibolla juba teispoolsusse teel on on....?
Selliste mõtetega võib end muidugi hulluks mõelda, nii et parem on sellega mitte alustadagi. Nii eelistan minagi mõelda hoopis nii, et Memme eest saab hoolitsetud ja ravitud nii kaua, kui talle on elupäevi antud. Ja et see elupäevade ettemääratus ei sõltu meist ega meie tegemistest.
PÖFFi lõpetamise lõbusama külje pealt jääb aga ilmselt aastateks PÖFFi legendidesse tänavune abilinnapea sõnavõtt, kus ta laval alguses vist üldse ei hoomanud, kus ta on, milleks ta siin ona ja mida peab tegema. Tiina Tshatshua küll rõhutab, et kui külalised ei tea, kuidas käituda või riietuda, ei ole see mitte külaliste, vaid vastuvõtja süü, aga ikka - see oli tõepoolest naljakas. Õnneks oli õhtujuht oskuslikult reageeriv ning aitas saalis homeerilisi naerurõkatusi esile kutsuvat olukorda sujuvalt normaalsetesse rööbastesse tagasi pöörata... Noh, eks PÖFFil ju ikka peab midagi juhtuma :)