Ma võin nüüd elu lõpuni uhke olla, et olen osalenud maailmameistrivõistlustel: 13.-14.septembril toimus Eestis World Rogaining Championship ning ka meie Leivoga saime pärast pikemat aega ootelehel istumist siiski võistlejate nimekirja. Osalejaid oli kokku 23 riigist, kaugeimad neist Austraalia ja Jaapan, nii et lippude esindatud stardialas oli äärmiselt muljetavaldav.
Nojah, maailmameistriks saamisest jäi siiski pisut puudu :) Segavõistkondade seas saavutasime 19. koha 111 võistkonna hulgast ning üldarvestuses olime 66. kohal, seda 336 lõpetanud võistkonna hulgast. Tulemused on siin.
Ajaliselt olime liikumises 23h 17min. Selle aja jooksul läbisime 91,6km ja kogusime 211 punkti.
Varustus.
Selga panime stardihetkel ekstreem.ee lühikeste varrukatega särgi, minul oli selle all veel minust lahutamatu Nike´i top. Peale tõmbasime ISC õhukesed tuult pidavad jakid. Jalga läksid Brynje pikad pesupüksid, nende peale õhukesed liibukad. No ja aluspesu oli muidugi ka. :) Jala otsas siis Lorpeni spordisokid ja Salomoni multisporditossud. Muide, tosse jalga pannes avastas Leivo, et on koju unustanud nende sisetallad: pärast Xdreami oli ta need kuivama pannud... ja sinna kuivama nad siis jäidki. Hädavariandina läksid käiku Salomoni vabaaja-jalatsite üpriski äratrööbatud tallad. Ette rutates tuleb öelda, et see vägagi muret tekitav kooslus võistluse ajal tunda ei andnud.
Kuna ilmataat varustas rogaini eesti tavalise sita suusailmaga - jäine tuul, päikest pole ja lund kah mitte -, said stardis pähe ka mütsid ja kätte kindad. Seljakotis oli mõlemal varuks Brynje Sprint pikkade varrukatega särk, minul ka väike fliissall (seda ei läinudki vaja) ja ISC kerge sisejope (panin selga paariks tunniks vastu hommikut).
Söögist oli kummalgi kaasas kaks "multispordivõileiba" (koorikleib kotleti ja juustuga), 4 shokolaadi, 1 banaan ja kolmveerand liitrit spordijooki. Leivo varustust täiendasid meile mõlemale mõeldud Shlehad ja seiklusspordigeelid.
Kuna kavatsesime öö läbi liikvel olla, oli lisaks pealampidele kaasas ka orienteerumislamp, mis annab lühiajalist võimsamat valgust. Kasutasime seda eelkõige punktide piirkonnas, mujal sai hakkama pealampide ja täiskuu kooslusega. Usun, et see imekaunis helendav kuu rehabiliteeris ka väliskülaliste jaoks Eestimaa ilmastikuolud.
1.-2 tund. Kõik on veel kaunis.
Massispordi asjatundjad hindasid, et WRC start on nagu Vasaloppetil: esimesed poolteist tundi tuleb elu eest uhada, et suurtest "rongidest" välja saada. Noh, WRC-l leevendab olukorda muidugi see, et iga tiim teeb oma rajavaliku ise, ent mõistlikke algusi on siiski enamvähem piiratud hulk. Igatahes, kui meie valitud rajal oli üsna alguses labürindilaadse läbipääsusüsteemia kopliaed, võttis selles labürindis rongiga vonklemine küll päris hulga aja...
Austraallaste jaoks oli olnud elu üllatus kuulda, et võistlusel saavad jalad märjaks. Et nagu mis mõttes - vesi vedeleb niisama maapinnal...? Esimesed poolteist tundi tunduski, et on maastik nagu Austraalias: jalad püsisid uskumatult kaua kuivad. Siis aga tuli esimene lodu ja asjad asetusid harjunud rööbastesse: sokid ja tossud pahkluuni mudased ja märjad.
3.-4. tund. Ujumiseta ikka ei saa.
Külm ilm polnud loomulikult põhjus, et valida ümber suure soo ringiminek. Ikka otse üle! Ja kui algul juba paistiski, et saab mööda kõrgemaid alasid kuivalt üle (see, kui jalad põlvini märjad on, kuulub veel kuiva alla) - aga siis laius ees ebameeldivalt suur vesi. Pikk jalai, selline, kust üksikud vettinud puutüved poolest saati välja turritasid.
Kõndisime tema kitseneva osa poole ning kui ühes kohas ilmusid lisaks puudele veest välja ka põõsad, tundus vesi olema ületamiseks piisavalt madal. Uhhh - sügisene vesi on ikka rämedalt külm, eriti kui ta kaenlaaukudeni tõuseb... Eks pärast tuli siis mõnda aega kiiremini joosta, et jälle sooja sisse saada.
5.-6. tund. Esimene väsimus
Siin on hetk, kus jalad hakkavad juba tunda andma. Ja siis mõtled, et alles veerand on läbi saanud... Sööme oma banaani ja ühe shokolaadi.
Ühel hetkel hakkab leivo kiruma, et aluspükste õmblus hõõrub. Püksid, muide, olid Nike´i edevad tuttuued spordikad. Ja kuna Kati oli hiljuti saanud endale Nike´i edeva spordipluusi ja kurtis pärast esimest kandmist, et õmblused lausa kõrvetasid pikema jooksu ajal, olen ma nüüd nõutu. Kas Nike kasutab mingit erilist niiti või on uus kangas immutatud mingi ainega...? Katsudes on õmblused mõnusad ja pehmed ning ei oska kartagi, et need võiksid kõrvetavalt hõõruda...
7.-8. tund. Ikka edasi.
Polegi nagu eriti midagi mäletada. Esimene väss on üle läinud, kannatused pole veel alanud. Mäest alla jooksme, üles kõnnime. Teeme esimese istumispausi, puhates kõrgel teepervel umbes viis minutit.
Riided on ära kuivanud. Algul saab sellest aru nii, et keha vastas pole enam külm, ehkki väljaspoolt katsudes on veel märg. Retuuside peal on nagu tillukesed hõbedased kastepiisad - niiskus vist aurab keha soojusest. Varsti on need kadunud ja siis ongi riided kuivad. Hakkab lausa ebainimlikult hea.
9.-10.tund. Öö.
Pimeduse saabumine on alati murdepunkt. Kõik muutub ümberringi palju ebasõbralikumaks, temperatuur langeb... Jälle tunnen, et jalad on väsinud. Muretsen pisut oma põlve pärast, mis justkui hakkaks tunda andma... õnneks siiski mitte. Sööme esimese võileiva.
11.-12.tund Pool läbi!
Taldade alla on ilmunud midagi valusat - ilmselt rakud. Täiendame kaevust joogivarusid, lisades kotti umbes pool liitrit vett. Puhkame taas umbes viis minutit, istudes puhkeala palgivirna nurgal.
Tegelikult mulle vist meeldiks rogain siinkohal lõpetada. 12 tundi on minu jaoks just paras piir, milleni jätkub veel lusti ja rõõmu. Edasi tuleb enesesund.
13.-14.tund. Läheb kuidagi.
Ai, kui valus on... aga siis harjuvad tallad selle valuga ära. Või lähevad rakud katki? Pärast, muide, tuleb välja, et rakke taldade all ei olnudki - nii et ju siis ikka harjusid.
Taas istume viis minutit ühes bussipeatuses. Paneme selga Brynje pikkade varrukatega särgi. See on veest läbi minekul natuke niiskeks saanud... aga kui soe sellest hoolimata! Ja Brynje tõeliselt hea omadus on kiire kuivamine: varsti on särk kehasoojusest täiesti kuiv.
15.-16.tund Raske on.
Jooks on muutunud valdavalt marssimiseks. Vahelduseks ületame palkide ja kopratammide peal paar jõge. Viimane, pigem küll lai kraav, saab ületatud mööda nappi puud, mis jalgade all sügavale vette vajub. Jalad on üle põlve vees, tasakaalu hoidmiseks on kummaski käes suur puuroigas. Ja pärast järgneb sügava veega üle ujutatud mättarohke ala, kus mul jälle õnnestub peaaegu nabani vette vajuda. Õhhh...
Kummalisel kombel on külmas vees solberdamine jalgadele hea. Eks ole see ju algeline variant vanast heast äraproovitud rahvatarkusest, mis käsib väsinud jalad külma vette pista...
Orienteerumislambi aku saab tühjaks ning edasi saame loota ainult pealampidele.
17.-18.tund Kuhu jääb hommik?
Ootan pikisilmi, millal valgeks läheb, ent kell 5 on veel täiesti pime. Jalad on väga-väga väsinud, täiesti tuimad.
Joome kumbki ühe Shleha, kui liikumine liiga uimaseks muutub ja uni vägisi kallale tahab tulla. Sellest hoolimata näen paari viirastust: valge kass jookseb üle tee (tegelikult tõmban kaardiga pealambi valgusvihu eest läbi) ning keset teed on suur auk (tegelikult kuuvalgusest tekitatud vari).
19.-20.tund Lootus uus.
Korraks sähvatab energia. Lobiseme rõõmsalt, kiirendame sammu. Või on see Shleha mõju?
Siis järgneb minul kiire allakäik. Jalad on äkki täiesti väsinud - tõepoolest äkki. Liikumiskiirus kukub drastiliselt, eriti metsas: teel suudan veel täitsa reipalt sammuda.
Söön teise võileiva, õigemini poole sellest: teine pool lihtsalt ei lähe sisse. Ja jälle on käes geeliaeg, et ennast pisut reipamalt liikuma saada.
21.-22. tund. Ma liigun siiski.
Jalad ei kuuletu enam, kui tuleb neid tõsta näiteks üle mahalangenud palkide. Nad lihtsalt ei tõuse! Leivo arvab, et ma teen nalja, kui püksisäärest hoides jalatõstele kaasa aitan, aga kahjuks on see siiski karm paratamatus. Õnneks, õnneks, õnneks pole p��lved valusad, kuid üllatuslikult hakkavad tunda andma pahkluud.
Proovime vedamiskummi, aga sellest pole antud olukorras tolku. teel, kus vedada saab, suudan ma liikuda küll, metsas aga veaks kumm mind jalgupidi esimese mätta või puuoksa taha takerdununa ninali.
23.-24 tund. Elu pikimad 3 km.
Finishisse on ainult 3km. Mööda teed. Need ei lõpe ega lõpe.
Siis aga... kuivad soojad sokid, lahtised sandaalid, soojad riided, söök... Aga ma olen vist nii väsinud nägu, et peaaegu keegi ei tunne mind ära enne kui ma rääkima hakkan.
Pärast finishit.
Telgis tundub ebameeldivalt rõske ja külm. Leivo arvab, et pakime asjad ja sõidame edasi nii kaua, kuni ta tunneb, et uni hakkab kallale tulema, siis pargime ja magame.
Nii teemegi. Mina vajun unne samal hetkel, kui auto paigalt võtab. Korraks tõusen pinnale siis, kui kusagil peatume ja uuesti järgneb pikk, unenägudeta uni... Pärast tuleb välja, et oleme kaks tundi maganud Otepää keskväljaku kaubanduskeskuse parklas. Edasi sõidame kordamööda.
Järgmisel päeval on üllatavalt vähevalus olemine. Pahkluud on haiged ja trepist tuleb üles astuda samal käsijalgse meetodil kui metsas üle puude, aga olin valmis olnud hullemaks. Kahel varbal on küünte all vesiillid, üks põlv on sinine (ei teagi kust), paar kriimu säärtel... ja ongi kõik! Eelmise korra pingviinide marsiga ei anna võrreldagi.
___
Leivo kokkuvõte. Tema arvab, et oleks ikka võinud rohkem joosta - no kas pole ootuspärane temast...? Viljari kirjeldus ca 100km läbimisest (oli igati ilus ilm, sest ei sadanud - no kas pole jälle ootuspärane suhtumine :)... Kaur kirjutab kohe mitu lugu, nii rogaini olemusest ja tehnilisest poolest kui oma tiimi liikumisteest (mis osalt mei omaga kohtus). Ruuben ja Nele (ehk Andres ja Katri) seekord tervise tõttu katkestas, nagu ka Risto ja Heiti, kelle hea koha saavutamisele me pöialt pidasime.