Vabatahtlik-sunniviisilisel alusel on mul praegu käsil kaks suurt projekti, mis muidugi - ehkki nad toimuvad tööandja algatusel - ei vabasta igapäevasest põhitööst. Ja nii sipledki nagu kana takus.
Eile õhtul, liiga kauaks tööle ununenuna, kui juhe täiesti kokku jooksis ja kõik miljon tegemata-kohe-tegemist-vajavat pisiasja üle pea kokku lõid, astusin naabertuppa Kadri juurde ja palusin luba pead vastu seina peksta.
Kadri juhatas lahkelt sobiva seina ja arvas, et ka tema võiks minuga liituda. Sest reklaam, mis kohe-kohe pidanuks eetrisse minema, ei olnud selle hetkeni saanud ei korralikku copyt ega kujundust.
Aga kuna turundust oskab ju igaüks teha (eks ole?), andsin kohe terve hulga enam või vähem geniaalseid soovitusi. Olgem ausad, pigem küll vähem. Või üldse mitte.
Kuid ikka saab kuidagi kergem, kui näed, et teine sama hullumeelselt rabeleb.