Laupäeval vastu pühapäeva käisin 24-tunni rogainil Keila-Joal. Koos Leivoga, kelle muuga siis veel :)
Võistluskeskuses kaardid kätte saanud, asusime oma teekonda välja mõtlema ja kaardile kandma. Kuna rogainil on punktid erineva väärtusega, tasub muidugi võtta kõige kaugemaid-raskemaid ja "kallimaid" punkte. Mõningase üllatusega vaatasime, et pool kaarti on punktidest tühi - põhjuseks, nagu hiljem selgus, oli Keila valla paari päeva vanune metsamineku keeld (tuleoht!), mis rogainikorraladajate ettevalmistatud raja plaanid segi lõi. Nüüd olid nad sunnitud punktihulga väiksemale maa-alale mahutama, mis omakorda tähendas seda, et kõik punktid saaks läbida umbes 100 kilomeetriga.
Joonistasime meiegi auahnelt kaardile trajektoori, kus peaagu kõik punktid sees - võtmata jäänuks vaid paar väikese väärtusega, kuid teistest eemal asuvat punkti. Ja Leivo küsis, mida ma sellest saja kilomeetri mõttest arvan.
Arvasin, et ei oska midagi arvata, sest pole varem proovinud jalgsi nii pikka maad läbida. Ja et ma ütlen oma arvamuse pärast rogaini lõppu.
Nüüd on see arvamus siis olemas: 100km järjest 24 tunni jooksul on minu jaoks liiga raske. Vähemalt seekord oli.
Algus läks muidugi ludinal. Ööl vastu laupäeva oli küll sadanud paduvihma ja mets oli ka südapäevase stardi ajal läbimärg, aga ilm oli soe ja joosta mõnus. Ning me just nimelt jooksime - peaaegu kõik esimesed 26 km, kus vähegi joosta sai. Vahepeal oli muidugi võsa ja raiesmikke, kus jooksusamm kuidagi ei õnnestunud. Hiljem, aja kuludes ja väsimuse edenedes, muidugi kõndisime, aga seda kiirel sammul, ikka 6-7km/h.
Kell üks päeval. Kohe esimesel tunnil õnnestub mul ninapidi kaardis olles (üritan ikka kah kaarti jälgida, ehkki Leivol tuleb see märksa osavamalt välja ning minu abi ta kindlasti ei vaja) jalgupidi okastraati joostes kõhuli lennata. Suuremat kahju sellest õnneks küll ei sünni, kui mitte arvestada 15-sentimeetrist krammi põlve kohal ning sinetavat laiku selle ümber alal, mis kukkumisel kiviga kohtus. Edaspidi olen aga väga hoolas okastraate jälgima, sest neid on Keila-Joa ümbruses tõesti palju.
Nagu ka nõgeseid. Uhh, kui uskuda vanarahvatarkust, et nõgesekõrvetus on reumarohi, hoiab reuma minust ilmselt elu lõpuni kaugele eemale...
Ja parme. Läbi õhukeste retuuside ja särgi oli neil muidugi väga magus hammustada. Vahepeal tundus, nagu koosneks mu taguots üleni ainult parmukuppudest.
Teise kolmandikku jõudnud suvi tähendas ka taimedel valminud seemneid, mis riietesse igale poole kinni jäid, krae vahele pudenesid ja tossuservast sisse tikkusid. Hiljem juukseid kammides pudenes putkede köömnetaolisi seemneid isegi peast.
Kell kolm päeval. Hämmastavalt kaua otsime punkti 34 ("tiigi kagukülg"). Lopsakas toominga-, lepa- ja pajuvõsas oli küll kõikvõimalikke elemente, kuid mitte tiiki. Nojah, kuiva suvega on tiik tilgatuks kuivanud ja sarnaneb nüüd pigem tavalisele kuivanud porile...Punkt käes! Joostes edasi!
Kaardi mõõtkava 1:50 000 põhjustab mitmel korral selle, et punkti hakatakse lootma lähemalt, kui ta tegelikult asub. Kulgeme meigi koos teise võistkonnaga paar korda mööda täiesti õiget kraavi edasitagasi, otsustades "nii kaugel küll ei saa olla" ja tagasi pöördudes. Aga saab küll, punkt on täiesti õiges kohas ja kolmandal katsel piisavalt kaugele kõndides saame ta kenasti kätte.
Tõllinõmme rada rõõmustab suurte magusate murakatega. Ahman neid kõndides tee kõrvalt kaas nii palju kui jõuan ja muudkui söön. Imemaitsev! Küllap kõigile: kui korraldajad mõne aja pärast punkti vahetama olid sõitnud (punkt 75 ei töötanud, punkti läbimise tõestamiseks tuli kaasa võtta üks punkti all olevatest pabertükkidest), olevat raba olnud üpris tühjaks söödud...
Kell viis päeval. Vahepealsed punktid oleme leidnud kergelt ja kiiresti, mõnigi kord punktile otse peale joostes. Leivo juures oleme paar päeva tagasi sirvinud 1986. aastal välja antud orienteerumisõpikut, mis küll õpetab punkti otsimise võtteid, kuid sätestab: punkti otsimine näitab orienteerumisoskuse puudumist, punktid tuleb läbida. Nii lepime meiegi rõõmsalt kokku, et edaspidi räägime täna punkti läbimisest, mitte leidmisest.
Tee ääres jäävad silma suured karuputkeväljad. Uhh, ei tahaks pimedas sinna kogemata sisse joosta - karuputke mahl kõrvetab nahale põletushaavaga võrreldava jälje, mis paraneb kaua ja visalt. Koledad on need väljad ka päeval - eelmiste aastate kuivanud taimed kõrguvad kui tontlikud hallid luukered teiste taimede roheluse vahel.
Kell 8 õhtul. Stardist oli möödas 8 tundi, teeme söögipeatuse. Istume sooja päikese käes teepervel, sööme kaasavõetud kotletivõileiba ning teeäärse metsõunapuu otsast leitud hapusid pooltooreid õunu ja mõnuleme. Täielik matkaselli-nipernaadi tunne, ainult jalad millegipärast surisevad.
Tugamanni lähistel ei õnnestu küll täiesti stiilipuhtalt läbida punkti 26 ("jõgede hargnemine"), kuid päris otsimiseks ei saa seda kah nimetada.
Loodus on pika põua järel pehmelt öeldes kuiv, kõik kraavid ja lodud kuivanud. Kuid mitte turbakraavid! Vett neis küll enam pole, kuid põhjamuda on täiesti alles. Nad on parasjagu ka nii laiad, et ühe hüppega neist üle ei saa. Üks jalg satub ikka perve äärde tümasse ja vajub põlvini sisse. On täiesti kirjeldamatu muda ja mädanemise hais, mis sellest mudast seepeale pahvatab! Ning jalg tsementeerub temasse peaaegu hetkega: nõuab tõsist sikutamist, et jalga välja tõmmata. Tänan õnne, et Salomoni tossud istuvad kõvasti jalas ja nii kergelt ära ei tule - tossu otsimine selles rõvedas haisvas mudas poleks kindlasti mitte tore.
Kell üheksa õhtul. Esimene tõsisem viltuvedamine. Otsime punkti 44 ("tee kaguots") ligi kaks tundi (aeg finishiprotokollist, aja sisse kuulub muidugi ka aeg eelmisest punktist selle punktini jõudmiseks). Kõik tundub justkui õige - on ristuvad kraavid, on tee - aga mida pole, on punkt! Tuterdame metsas sinna ja tänna, teeme metsas väiksemaid ja suuremaid ringe, otsime vana orienteerumisõpikut järgides küll spiraalselt, küll ruutpesiti... Ei midagi.
Lõpuks lööme käega ja otsustame punkti vahele jättes edasi minna. Ning puhtjuhuslikult komistame kadunud punktile, mis on kaardiga võrreldes täiesti teises suunas ja suvalises kohas! Nii et hoopis rajameistri näpukas, mitte meie orienteerumisoskuse puudumine.
Moraalile mõjus pikk asjatu müttamine muidugi kurnavalt, kuid pikas perspektiivis olulist muutust võistlejate pingereas ilmselt ei teinud: pea kõik, kellega hiljem rääkisime, olid olnud 44 leidmisega hädas. Kuid iparaku raiskas see punkt meil palju väärtuslikku valget aega, nii et mitmed ees ootavad keerulised metsapunktid jäid nüüd pimeda peale.
Kell 12 öösel. Kui stardist on möödas 12 tundi, on minu jalad juba tuimad. Ning Lorpeni seni truult teeninud spordisokkide kanda on ootamatult kulunud auk, mis muidugi annab hea eeldus edasiseks villi tekkeks... Esialgu väljendub tuimus küll selles, et siledal teel saab isegi joosta, kuid risus on raske tõsta jalgu üle kändude ja mahalangenud puude.
Mitte just meeliülendavaks hetkeks saab turnimine üle mahajäetud prügimäe, mille taga metsas on punkt 61 ("vare"). Oleme teel arutanud, et ilmselt on seekord tegu lihtsa punktiga, sest vare peaks ju olema lihtsalt leitav isegi pimedas.
Aga võta näpust! Prügila rehvihunnikutest ja plastpudelikuhjadest üle ukerdanud, näeme metsas teise võistkonna pealamp-jaaniussikesi. "Noh, vare leitud?" küsib Leivo seltskondliku vestluse arendamiseks. -"Sama küsimus siinpool, otsime seda juba poolteist tundi," kõlab aga üldse mitte optimismi sisendav vastus.
Varet otsides ragistab prügila taga tihedas metsas korraga tervelt kolm tiimi. On kottpime, põõsastikus näeb vaid paari sammu kaugusele ning kiviaiad, mille järgi loodame varet leida, jooksevad igal pool ja igas suunas. Minul hakkab lõpuks pea ringi käima ja igasugune suunataju kaob: kuhu poole me lähme? kas oleme siin juba varem olnud? käime lihtsalt ringiratast?
Varasemad otsijad loobuvad ja lahkuvad punkti vahele jättes. Meie läheme tagasi toreda prügimäe juurde - see tundub ainus kindlalt määratletav objekt - ning võtame võimalikult kindlalt suuna oletatava vare suunas.
Minna tuleb kaua ning tõttöelda olen mina juba üpris kindel, et siin seda varet küll pole - oleme prügilast juba nii kaugele jõudnud. Aga jälle tuleb arvestada, et sellel kaardil tähendab tühine millimeeter 50 meetrit looduses - ja nii läheme veel edasi. Ja leiamegi vare! Ja punkti!
Kell neli hommikul. Veel nelja tunni möödumisel ning algusest võttes 60 km järel on mu jalad aga täiesti läbi. Tallad tunduvad ümmargused, igasugune liigutus teeb lihastes põrgupiina varvastest taguotsani. Mõlema päka alus tundub olevat üksainus hiiglaslik vesivill... säästan siin üksikasjalikumast kirjeldusest pildi kohta, mis avanes hiljem jalgu lahti pakkides dushi all.
Kõikjal lehvib niiske külm udu, kõrge rohi ja võsa oli märg ja kastab ka meid märjaks. Sääremarjad hakkavad aeglaselt krampi kiskuma.
Punkt 52, mida otsime, on "kiviaia nurk". Ukerdan Leivo sabas kuidagimoodi üle kiviaia ja läbi seda ümbritseva põõsa- ja nõgesetihniku... Vale suund! Tagasi! Veel kord üle kiviaia. Aitan jalga kiviaiale tõsta käega - jalg ise enam nii kõrgele ei kerki - ning hiivan lähedasest lepast haarates ka teise jala kuidagi üles. Siis tuleb mõelda, kuidas teiselt poolt alla saab, sest ka alla astuma jalg ei paindu. Võtan kahe käega kõvasti lepast, panen silmad kinni ja hüppan - kui põlvekõrguselt allatulekut võib hüppeks nimetada. Lepp pidurdab põrutust, kuid siiski lööb maandumisel päkkade alt tuld.
Kuidagimoodi komberdan võsast välja. Sõna otseses mõttes nutan ja palun Leivot, et jätame ülemise kaare - ca 20 km - tegemata, edasised punktid võtmata ja lähme otse finishisse. Minu jalad enam ei suuda.
Leivo nõustub - küllap olen ma tõesti nii hädine, et ta ei püüa mind veendagi edasi minema.
Üldse on Leivo väga hoolitsev. Vähe sellest, et ta ei ütle ühtegi paha sõna selle kohta, mis meie võistluse ära rikun - ta toidab mind shokolaadi, geeli ja võileivaga ning mässib ellujäämiskilesse, et mul ikka soe oleks.
Hiljem, juba kodus olles, tuli mõte, et oleksime võinud proovida mulle paar valuvaigistit sisse anda, lihaseid soojendava kreemiga määrida ja siiski edasi võistelda. Mitmed seiklussportlased on väga tulemuslikult Ibumaxiga sõbrad, kui näiteks rattasadul taguotsa ära hõõrub... Aga meie pole meditsiini ja ravumite peale lootjad, nii et see võimalus ei tulnud rajalpähegi.
Kell kuus hommikul.Oleme metsateel kuskil Vääna-Jõesuu ja Türisalu vahel. Minu jalad on jõudnud sellisesse konditsiooni, et sammun nagu pingviin: kandadel ja talla välisküljel, jalgu võimalikult sirgelt ja laiali hoides. Lõpuni on veel 6-7 kilomeetrit.
Türisalu juures tuleb healt siledalt maanteelt pöörduda ranniku poole matkarajale, et võtta ära veel viimane teele jääv punkt. Rajal tuleb üles astuda ka umbes põlvekõrgusest astangust. Igaks juhuks ei proovi ma nii kõrgele astumist, vaid laskun astangu äärele põlvili ja liigun paar sammu käpuli. Oh, kui hea on mitte olla jalgadel! Leivo pakub, et lõpuni jäävatel kilomeetritel võib ta mulle "käru" teha. Üllatuslikult on mu vaim veel nii virge, et suudan selle üle naerda. Tegelikult on üldse hea olla - pole isegi liiga väsinud, uni ei vaeva, kurnatustunnet ei ole - ainult need valutavad jalad!!!
Kell seitse hommikul. Finish. Viimane punkt on loomulikult võistluskeskuse tagumises otsas. Märgime selle ära, saame kätte oma ajagraafiku, vahetame mõne sõna korraldajatega.
Auto on muidugi võistluskeskuse esimeses otsas. Vaevaline komberdamine sinna, asjad kaasa ja dushi alla. See on muidugi jälle seal tagumises otsas. Kaalun mõttes juba võimalust, et ma ei lähegi dushi alla - tee tundub liiga pikk.
Siiski käin dushi all ära. Nagu öeldud, säästan oma jalgade kirjeldusest ja ütlen vaid niipalju, et avan nõelaga mõned suuremad villid päka all ja varvastel. Kanna peale on kah vill tekkinud ja seal juba katkigi läinud, aga seda villi ma teel õieti ei tundnudki, nii et tema olemasolu tuleb täieliku üllatusena.
Siis tuleb mustad riided ja tossud autosse viia ning uuesti tagumisse otsa kulgeda, et sööma minna. Üks teine tiim, kelle naisliikmel jala otsas ainult villased sokid, sõidab parklast sööklani autoga. Mul on tõsiselt kahju, et see väärt mõte meile pähe ei tulnud! Ja ka sellest on kahju, et olen kaasa võtnud varvassokid - multispordivõistluste järel on neid alati olnud väga mõnus jalga panna, iga varvas oma eraldi pesakeses, kuid praegu on jalad nii valusad ja paistes, et varbad lihtsalt ei mahu sokkidesse.
Iga võistluse parim osa on hilisem muljetamine korraldajate ja kaasvõistlejatega. Nii ka seekord. Siis istume autosse ja sõidame koju.
___
Aga üllatus-üllatus! Lõpuosa pingviinimarsist hoolimata saime oma 171 punkti ning rajal oldud 18 tunni 37 minutiga segavõistkondade arvestuses lausa auhinnalise kolmanda koha ning üldarvestuses olime kümnendad! Esimest korda lugesin seda siit UrRa kommentaarist, ei suutnud oma silmi uskuda, vaatasin tabelit... Oligi! Ikka olen hämmastunud, oma lõpuosa-soorituse põhjal poleks seda küll oletadagi osanud...
Siin on Leivo muljed.