Käisime täna Leittil külas nende uues kodus. Meie= Anneli, mina, Kati, Siiri ja Siiri tütar Nora (4 kuud). Sihuke igas vanuses tüdrukute õhtu. Margus läks vastutulelikult õue lund rookima ja jäi sinna kauaks.
Leitti uus kodu oli imeilus, avar ja maitsekas. Ja tema ise nägi oma viimaseid-nädalaid-lapseootuses välja õnnelik ja hea. Ma kohe ei tea, kas sellised külaskäigud panevad virvendama rohkem igatsusi uuest avaramast kodust või väiksest nunnust titast - aga õnneks lähevad need mõlemad külaskäigu lõppedes mööda.
Muidugi rääkisime palju teemakohaseid jutte ehk lastest. Muuhulgas tõstatus küsimus, kas ja millal lapsele lutti suhu pista - et mõni soovitab lapse imemisvajaduse rahuldamiseks ja mõni jälle ütleb, et see võib hambumuse ära rikkuda.
Minul oli omal ajal asi lihtne. Aastal 1991 poes rõngaslutte lihtsalt ei olnud ja nii ei tekkinud lutitamisest küsimustki. Minu ema, kel kaubanduses käpp sees, küll mõne aja pärast hankis ja kinkis, aga selleks ajaks imes Kati juba pöialt.