Lähiajal pean ära tegema ühe olulise otsuse elu keskpikaks perspektiiviks. Murran selle üle pead ja kui murtud saab, panen kirja. Siis on hea olla. Aga seniks ei ole. Haigus tuli kah veel vahele, et mõtlemisvõimet pärssida ja asja edasi lükata.
Ühtlasi on veel asju, mille osas peaks midagi otsustama ja ära tegema.
Korteriremont. Uhh, ei taha. Aga lastetoa tapeet ripub seinal juba praktiliselt narmastena ning puitpõrandasse on kulunud igasugused mõeldavad ja mõeldamatud jäljed. Uksed ja lävepakud on inetud niikuinii, vaja oleks vahetada. Ja laste kirjutuslauad on koledad ja katki, oleks vaja uued osta - nojah, selleks plaanitud raha läks nädal tagasi küll külmkapi ostuks, sest vana otsustas oma maise eksistentsi lõpetada, nii et uued lauad jäävad vist ära... Ja köögilagi on must. Ja kõige suurem probleem on muidugi leida remondimees, kes seda kõike teeks. Kust sa ikka leiad, kui pole otsima hakanudki, eks ole. Ja remondi eelarvet pole kah igaks juhuks koostama hakanud.
Silmaoperatsioon. Ma olen aastaid mõelnud, et peaks oma lühinägelikkuse ära opereerima, pääseks prillidest ja kontaktläätsedest. Aga hirm on. Ja teadmine, et nii tugevat miinust kui minul (-11) ei pruugi nulli saada ning väike miinus võib edasi jääda. Aga see tähendab, et kuna opijärgselt ei tohi enam läätsesid kanda, pean hakkama mäetama ja multisportima prillidega. Pahapaha. Ja raha kah nigu ei raatsiks selle eest välja anda, ehkki prillidele ja läätsedele kulutamata jääv selle ühekordse investeeringu ajapikku tasandaks. Samas hirmutas alpinist Priit hiljuti looga, kuidas kellelgi oli tuul mägedes läätsed silmast viinud ja mis siis juhtunud - just see panigi jälle opi peale mõtlema...
Suvepuhkus lastega. Olime Leivoga arutanud varianti "autodega Horvaatiasse", aga mul süveneb tunne, et ei viitsi nii palju sõita. Üksi roolis ju. Mulle küll meeldib autot juhtida ja eelmine aasta Slovakkias oli täiesti OK, aga vist tänavu ei tahaks. Horvaatia ju kaugemal ka. Teine variant on laevaga Ahvenamaaale ja seal pikk tiir jalgratastega - ka see oleks tore.
Väljaotsa ümberehitus. Jah, taas kord plaanib isa ümberehitustöid: uuele köögile teise korruse pealeehitamist, nii et üleval saaks minu kasutatav tuba suureks ja valgeks. Minu rahaline panus sellesse üritusse on suuremas osas antud, aga töödeks tuleb ju kah aega leida, et isa aidata. Ikkagi minu toaga tegemist.
Mäed. Sellest, mis peas tiirleb, ei julge veel rääkidagi, et äkki sõnub ära. Ja Jüri pahandab nagunii iga kord, kui tabab mind arvutis mägedekülgedel surfamas: "Ei lase emmet mägedesse!" - eks ta ole Aconcagual juhtunust rohkem mures kui ma ise. Ode ka, Kati on juba arusaaja. Pealegi, Katile mäed meeldivad.
Laste suvetegevus. Neil on ju vaheaeg kolm kuud minu ühekuulise puhkuse vastu. Kati poetas, et võiks minna malevasse, teised pole erilist laagrivaimustust kunagi üles näidanud. Tegelikult ka mulle endale omal ajal laagrid ei meeldinud, nii minimaalselt kui ma neisse üldse sattusin, nii et ega ma peale ei käi. Osa aega saavad nad olla ilmselt ka minu emaga maal, aga üüratu pikk aeg on ju veel. Tore, kui J nad näiteks nädalaks enda hoolde võtaks ja nendega kuhugi läheks, aga see on üsna ebareaalne. Kuigi võiks ju.
Küll ikka inimene võib endale probleeme välja mõelda, eks ole? Sest elu läheb ju edasi sõltumata sellest, mida ma ühegi küsimuse juures otsustan või ei otsusta, teen või ei tee. Suvi tuleb ja möödub niikuinii. Aga tahaks ju ikka, et võimalikult paremini.