Just selline oli minuga teotatud operatsiooni nimi, täpsemalt: “Tehti interlaminektoomia L4/L5 paremal ja eemaldati subligamentaarne läbi tagumise pikiligamendi murdumas olev prolaps.”
Inimkeeli võiks ehk lihtsalt öelda, et mul oli seljaoperatsioon, et saaksin lahti diski väljsopistumisest põhjustatud vaevustest.
Opipäev
Haiglasse läksin pühapäeval (ilmselt harjumiseks, sest midagi erilist peale vereproovi võtmise minuga ei tehtud. Ainult kõik ehted, kaasa arvatud abielusõrmuse, pidin ära võtma). Operatsioon oli esmaspäeva hommikul, nii et pühapäeva õhtust ei tohtinud süüa-juua. Kuna ma olin ajakavas esimene opereeritav, polnud sellest suuremat lugu, hilisema opiajaga patsiendid said vedelikukaotuse vältimiseks külge kanüüli veeni tilgutatava lahusega.
Igatahes oli päris uhke ja hirmutav tunne, kui meditsiinibrigaad riietas mind siuh-säuh spetsiaalsesse opikostüümi (põhimõtteliselt nagu nelinurkne kangas, mis õlgade pealt ja külgedelt krõpsudega kinni käis) ning koos voodiga operatsioonisaali sõidutas. Mind koliti ümber raamile (minu üllatuseks seljali), sain rahustitableti (et vererõhk jm normis püsiks), parema käe nimetamatsi alla kanüüli ja sinna sisse unerohtu… ja siis ei mäleta ma enam midagi. Õnneks jäi ära 8-aastasena läbi tehtud pimesooleoperatsioonilt õudusena meelde jäänud näole surutav narkoosimask, mille all esimesed ja ühtlasi viimased hingetõmbed sarnanevad lämbumisega… Ma ei teagi, kas tehakse tänapäeval narkoosi muul moel või läheneti sellega mulle minu magamise ajal.
Ärkasin samas ruumis, samuti seljali, kuid oma voodis. Keegi ütles, et siin on nüüd kõik korras ja kell on 11 – ilmselt fikseeriti sellega minu narkoosist toibumise aeg. Mingil hetkel pärast seda (ajataju kippus uimasuses kaduma) veeraetati voodi tagasi palatisse – ja hoolitsev palatiõde tõi mulle termokastis minu hommikusöögi. Endalegi üllatuseks pistsin kõik pintslisse, nagu ka paari tunni pärast toodud lõuna.
Pärast lõunat aeti mind püsti. Jah, kaks tundi pärast palatisse jõudmist, ja see on üldine praktika, mitte minu kiusamiseks loodud erikohtlemine. Ei mingit lamamisrežiimi! Käisin õe saatel WC-s ja jalutasime natuke palatis. Väsisin sellest hullu moodi ära ja paigutusin tagasi voodisse. Värskelt opereeritud seljaga käib see nii, et kõigepealt tuleb voodile toetada käed, siis laskuda kõhuliasendisse ja siis viia ükshaaval üles jalad. Väljumine käib vastupidises järjekorras ja selg peab igas etapis olema täiesti sirge. Pole just mugavaim viis, kuid töötab. Kuna toimis ka tuimestus ja osalt veel ka narkoosi mõju, polnud sel esimesel päeval ka valus. Üldse, kui pea poleks olnud nagu vati sees ja keha tundunud nagu paistes, olnuks kõik ülihea. Olin oma taastumisega ülirahul.
Teisel ja kolmandal korral (narkoosi järel peab palju jooma!) käisin kempsus juba üksi. Kolmandal korral lõppes see küll sellega, et minestasin WC-sse ära… Ise ei mäleta sellest midagi muud kui hetkelist pähe tõusvat kuumalainet - aga õnneks kuulsid palatikaaslased mu kukkumist ja kutsusid õe. Ja õnneks oli mul olnud taipu uks lukustamata jätta… Igatahes ärkasin sellest, kui õde mind püsti aitas – ja ausalt öeldes oli see põrguvalus. Minu peamine mure oli muidugi, et ega värskelt opereeritud selg viga ei saanud, aga õde lohutas, et peale haava lahtimineku ei saa seal eriti midagi juhtuda. Õnneks ei juhtunud sedagi ning portsu valuvaigistite peale jäin lõpuks magama.
Teine päev: vaevade tee
Hommikul oli arstidel-õdedel esimene asi mind manitseda, et liiguksin ainult saatja või tugiraamiga. Kuna tuimastavad mõjud olid kadunud, olid mõlemad variandid piinarikkad. Ja pea käis ringi. Ja haav valutas üha hullemini. Ausalt öeldes oli see üsna hull hommikupoolik.
Füsioterapeut vedas mu siiski võimlema ja ehkki ma seal veel suurt midagi teha ei suutnud (enda arvates), sain kiita ja olemine läks paremaks - ei teagi, kas kiitusest või võimlemisest. Füsioterapeut käskis mul ka tugiraamist loobuda, aga kuna siin jäi palatiõde eriarvamusele (tõenäoliselt sellepärast, et tema oleks pidanud mind kukkumise korral jälle üles aitama), siis proovisin teha kiriku keset küla: aegajalt käisin raamiga, siis ilma. Käikude vahel muudkui magasin. Vahepeal sõin. Siis jälle magasin. Nagu kass, kes teatavasti veedab magades 16 tundi ööpäevast.
Õhtul tulid mulle külastajad. Olin kõigil palunud opipäeval mitte tulla, sest arvasin, et olen siis väga põdur, kuid teise päeva ennelõunal arvasin seda juba veaks: olin end eile hoopis paremini tundnud. Õhtuks aga, üllatus-üllatus! – suutsin juba üsna reipalt mööda koridori jalutada ja tegelikult oli ikka ülisuur rõõm kõiki näha. Kõik nägid nii head välja, olid nii rõõmsad ja ilmselgelt hoolisid minust nii väga, et ma lihtsalt pidin kiiremini paranema hakkama.
Õhtul võtsin ainult ühe valuvaigisti. Pakutud unerohust olin loobunud juba eelmisel õhtul.
Kolmas päev: taastumise algus
Hommikul oli muidugi haav jätkuvalt valus, aga palju vähem kui eelmisel päeval. Ravivõimlemises suutsin läbi teha kogu harjutuste seeria, ehkki muidugi kaugel selle täiuslikust sooritusest.
Leivo oli eelmisel õhtul maininud, et ühel meie sportlikul sõbral oli kolm aastat tagasi olnud sama opp – ja et kaks nädalat hiljem oli ta olnud juba rullsuuskadel treenimas. Muidugi helistasin talle kohe järgmisel päeval, et tema kogemusi kuulda (ja vähemalt sama kiiresti paranema hakata). Sain tõesti palju kasulikke soovitusi – aga oh, kõige suuremat tuge andis mulle ütlus, et kui ta oli teisel päeval “kitsega” mööda koridori lasknud, oli ta küll mõelnud, et johhaidii, kas ja kuidas ta sellest küll välja tuleb… Ja kuna need harjutused tundusid talle lõputud, ajamahukad ja seetõttu ebaefektiivsed, jõudiski ta rullsuusatamise juurde – tõsi, kaks nädalat pärast oppi tunduvat tagasi vaadates ehk liiga vara, aga kolm olevat küll paras 
See süstis mulle tohutult optimismi.
Ja mõtlen tõsiselt ka homöopaatia peale, kõigepealt just narkoosilaksust ülesaamiseks. Ma tunnen end ikka üleni paistes (peegel ja teised kinnitavad küll, et olen sama suur kui enne), koordinatsioon on häiritud ja uimasus ei lähe kuidagi üle… Ehk saaks organismi sellest laksust kiiremini vabaks?
Neljas päev: koju!
Tegelikult andis arst mulle valida: kas minna koju kolmandal päeval või olla veel üks päev haiglas. Valisin viimase variandi, sest teisel päeval, kui valik tuli teha, tundsin end ikka veel väga läbi olevat. Tagasi vaadates võinuks küll juba kolmandal päeval koju tulla, aga ei teadnud oma taastumist ju ette.
Kodus oli hea. Ode oli teinud pitsat (teretulnud vaheldus haigla magedale ja kiudainevabale toidule) ning kaneeli- ja mandlisaiakesi (mis olid lihtsalt head). Tegin ettevaatliku kepikõnniringi ümber maja, mis hullult ära väsitas ja pikutama sundis, aga teine, pikem tiir üks puhkus ja söögikord hiljem sujus juba päris reipalt. Tegin oma harjutusi ja enne magamajäämist valuvaigistit võtma ei pidanudki.
Ja kuidas on üldine enesetunne? Parem jalg enam ei valuta, kuid suriseb ja “ajab sipelgaid”, varbad on tuimad ja külmemad kui teisel jalal – arst ütles, et see võib kesta veel nädalaid, sest närvidel on mälu ja segaduses närvijuur (“hmm, miski peaks mind ju vajutama?”) kiirgab segaseid signaale. Sama oli mulle enne rääkinud ka sõber, kelle isa sama operatsiooni läbi tegi, nii et õnneks oskasin oodata, et silmapilkset imelist tervenemist ei toimu. Haav muidugi valutab ja narkoosist toibumise vaevustest juba kirjutasin. Pean vältima pikki staatilisi asendeid nagu istumine ja seismine, et vaheldumisi pean lühidalt kõndima ja siis puhates lühiajaliselt lamama. Nii et kodukontori sean sisse seisvas asendis, kirjutamise ajal jalgadega samme tehes