Ema ja isa olid maal plaaninud jaanipäevast õuekorrastust ehk iganädalast muruniitmist. Kui meie suur seltskond (mina ja lapsed) ootamatult sisse sadas, saime seda teha kiiresti ja ühiste jõududega.
Lapsed ajasid muruniitjat ringi (kaua on seda raske teha ja ka käed hakkavad surisema-värisema), mulle aga tutvustas isa oma superostu - uut trimmerit. Sellega sai maha võtta nii muru (nendes kohtades, kuhu niidukiga läheneda on ohtlik) kui väiksemat võsa. Väga tõhus riistapuu, kõik kivide ja põõsaste ja aedade ääred said kenasti ja kiiresti puhtaks. Ning isa vastavalt üleni rohusodiseks (trimmerit kasutades tuleks kanda tegelikult maski - need tükid lendavad ikka väga kaugele ja väga suure hooga. Aga no kus isa siis muruniitmisel maski kasutab!)
Igale poole ei saa aga isegi trimmeriga ning nii sai minu osaks võtta murukäärid ning lõigata aiavõrgu serv korralikult rohust välja. Lihtne, aga uskumatult aegavõttev tegevus! Jõudsin selle käigus läbi mõelda vist kogu maailma mõtted.
Ema ja lapsed käisid minu kääri-karjääri ajal ära ka Mäepealsel. Sealne Memm on reibas ja tervise juures nagu ikka. Ode sai talt kotitäie pellisetaimi ning ema gladioolisibulad.
Õhtul linna tagasi sõites pakkusime küüti ka Urvele. Lapsed olid seega kolmekesi tagaistmel ning üsna vaiksed ja unised. Isegi Kati, kes ütles, et ei tunne end üldse hästi. Hakkasin juba muretsema, eriti kui ta koju jõudes end pikali vedas ja süüagi ei tahtnud. Siis aga laekusid Gaisa ja Ester, et Katit Estri poole ööbima kutsuda - ning korrapealt oli mu haige ja väsinu püsti, silmad säramas ja minekuõhin sees.