Pärast aastapikkust pausi vaatasime Leivo pool taas kord dokumentaali "Touching the Void". Esimese korra muljed on siin - aga teine kord oli vaat et mõjusamgi. Igatahes ei saa ma sellest emotsioonist lahti.
Jaan, kes kah kinoõhtul oli, ei saanud oma profipilguga muidugi märkamata jätta, et mäge vaadates oli valitud marsruudi kõrval näha lihtsam tee ribile. Ja Leivo avastas, et murtud jalaluuga laskujal ühes kaadris oli kiivri küljes lamp, järgmises juba mitte ja siis jälle oli. Noh, eks sellised asjad kuulu vast filmitegemise apsakate hulka. Ent ronimistehniliselt möönsid nii Jaan kui Priit, et erinevalt filmist "Vertical Limit" mehed ikka teadid, mida ja kuidas teha ning film oli tõetruu. Noh, "näitlejateks" olid ju ka ehtsad alpinistid.
Olgu selle tehnika, marsruudivaliku ja varustusega kuidas on, kuid film on haarav ka mitteronijaile. Vaadake.