Pealkiri kõlab nagu kultuurikauge uusrikka praalimine, aga tegelikult on täiesti tõsi.
Järgmisel suvel plaanime remondiga jõuda elutuppa ning mul on plaan kolida remondijärgselt sinna ka kõik meie raamatud. Praegu on kaks maast laeni riiulitäit tagumises hämaras esikus, kus tegelikult peaks olema kapp-panipaik mitte nii sageli vajaminevatele ja hooajavälistele asjadele. Need on praegu mööda teisi kappe ja nurgataguseid laiali. Elutoas on aga praegu ainult üks suur ja kaks väikest raamaturiiulit.
Ainult et, jah. Vaata kust nurgast vaatad, raamatud ei näe kaunid välja. Isegi kunagi nii luksuslikud olnud ENE-d /EE-d on tiheda kasutamise tõttu kaotanud esteetilise väljanägemise: kuldkirjad selgadelt kadunuks kulunud, tumesinine köide tuhmunud. Rääkimata meelelahutuskirjanduse riiulitest, kus pehmekaanelised lemmikud lausa kapsaks loetud. Ja kes söandaks väita, et Loomingu Raamatukogu aastakümnete tagused kolkunud ja paljudest kätest läbi käinud broshüürid ruumi kaunistavad?
Muidugi, vanadel armsatel raamatutel on oma ainulaadne võlu ja ma ei loobuks neist iialgi, aga ilusad nad EI OLE. Praegu hoiame elutoas nö ilusamaid raamatuid - näiteks klassikasarju, mille tellimine kunagi oli valu ja defitsiidi tagaajamise vaev, aga mida siiski ainult harva kätte võetakse.
Lahenduseks oleks ustega raamatukapid, mis aga optiliselt rohkem ruumi võtavad kui avatud riiulid. Või raamatute korralik üleköitmine, mis on aga väga kallis.
Mõtleme veel.