360 innustusel (neil oli plaanis rabamatk ülilumerohkesse Laukasoosse) otsustasime meiegi Laukasoo lume ära proovida. Seda küll omal käel ja teisi radu pidi. Meie = mina, Leivo, Erki, Marge, Tiit, Kristel. Heiti ja Maare eelistasid millegipärast magada :)
Ma natuke imestasin, et suhteliselt minu "maa" lähedane soo, aga ma polnud isegi selle nime oma lähikonna topograafiateadmisse kinnistanud, soos endas käimisest rääkimata. Nojah, marjulkäiguks oleks ta ikka pisut kauge ka, Vaeseväsitaja soost, meie kaugeimast jalgsimineku-murakarabast ikka tükike edasi. Ja kas seal marjugi kasvab...
Samamoodi polnud varem Laukasoosse sattunud keegi teine meie seltskonnast. Nii et täiesti tundmatu maa.
Tagantjärele võib öelda, et väga elamusrikas soo ei olnud, nii et me polnud varem palju kaotanud sinna mittesattumisega. Oli keskmise suurusega männikesi täis kasvanud soo (just nimelt soo, mitte lage kõrgraba), üsna piiratud vaateväljaga. Ilus muidugi sellel omal kombel, eriti praeguse lumevaiba all. Vahepeal lagedamad alad, laukad, järv... Tiit arvas, et seal oleks hea orienteerumist korraldada: piiratud nähtavus ja erilisi orientiire-suunatähiseid pole.
Järvel pidasime piknikku ja kuna rabamändide vahel väga erilist vaadata polnud, mõtlesime vahelduseks tagasi minna mööda Loobu jõge. Nagu Leivo tähendas, sai jõe nime tähendus meile selgeks alles siis, kui allikarohke jõe jääst mitu korda läbi vajununa jääl kõndimise mõttest loobusime :)
Aga lund oli tõesti üüratult. Erki, kes suurema osa ajast ees rada (või jääuke :) tegi, sai ikka tublisti pahmida. Meil taga oli tegu jalgu sügavatest jäljeaukudest välja tõsta. Matkakepi-mõõtmine näitas lumekatte paksuseks 80 cm.
Leivo muljed ja pildid ja GPS-iga salvestatud teekond kaardil. (Ka siinsed fotod on võetud Leivo pildialbumist).
Tiidu kokkuvõte.