Baikali ääres hakati kord läbi mäe rongitunnelit rajama. Kaevama hakati mõlemast otsast korraga ning projekti eest vastutava Saksa inseneri arvutuste kohaselt pidid kaevajad X-päeval keskel kokku saama. Ning tsaar oli öelnud, et kui tunneli otsad teineteisest mööda lähevad, lastakse nii insener kui töölised maha.
Arusaadavalt oli noor insener selle vastutusekoorma all ülemäära pinges. Ning X-päeva eelõhtul tuli talle õnnetu mõte hakata eneserahustuseks oma algseid ja enne töö alustamist kümneid kordi kontrollitud arvutusi veel kord üle kontrollima.
Oma õuduseks nägi ta, et algsetes arvutustes oli siiski olnud viga ning tunneli otsad ei kohtu. Meeleheites haaras ta püstoli ja lasi endale sealsamas kuuli pähe, et mitte elada üle kohtupidamise häbi ning näha tema süül tapetavate tööliste hukkamist.
Järgmisel päeval, mil õnnetu inseneri laipki veel leidmata oli, varises aga tööliste hõiskamise saatel viimane kaljusein kahe tunneliotsa vahel. Algsed arvutused oli olnud õiged, viga oli sisse lipsanud viimasesse kontrollarvutusse.
Selle loo jutustas Andres eile Spordiklubi matka- ja kestvusspordi sektsiooni aastakoosolekul, kus aasta kokkuvõtte ja järgmise aasta plaanide kõrval räägiti ka lõppeva aasta huvitavamatest üritustest ja ettevõtmistest. Andres oli käinud Baikali ümbruses mägimatkal ning külastanud ka seda legendiga seotud tunnelit.
Aastakoosolek oli igas mõttes tore, sõbralik ja elamusipakkuv nagu ikka, aga see lugu jäi kuidagi eriti meelde. Sihuke moraaliga teine.