Kirjutamata on jäänud see, et laupäeval käisime laste ja Mammuga külas J-l ja tema uuel elukaaslasel. Kuna see oli esimene kord, siis oli see lastele mõnevõrra ränk, igaühele erinevalt.
Kati ütles enne minekut, et tal on "liblikad kõhus", aga kohapeal käitus väga vapralt. Võibolla isegi pisut ülbelt (sry, Kati, kui Sa seda loed - see pole halvasti öeldud!). Väike ülbus oli see, et ta kõndis oma suure ilusa kübaraga edasitagasi mööda tuba ja pillas fraase stiilis "Gaisal on juba ei tea mitmes võõrasisa", kui tema klassikaaslased jutuks tulid, pannkoogisöömise ajal "Aga Mummi teeb ülepannikooke ikka ÜLIMALT hästi" jms.
Jüri ei tahtnud algul üldse minna, nuttis kodus masendusest. Aga arutlesime temaga, et kui on vaja mingi raske olukorraga toime tulla, siis ega ei aita, kui seda olukorda väldid -parem ikka karmauhti sisse hüpata, tavaliselt pealegi ei ole olukord siis üldse nii hull, nagu algul ette kujutades... Aga oli vist ikka hull küll, sest ta oli pärast kodus uuesti väga kurb, isegi vihane isa peale... Ma tahan olla talle toeks ja abiks, et ta maailma kõikuma löönud kindluse uuesti üles leiaks. Kõigile teistele loomulikult ka.
Ode oli pealtnäha kõige reipam -andis M-le lilled ja toppis oma uudishimuliku nina igale poole, kuhu vähegi sai. Aga ma ei tea, mida ta oma sees võib tunda või mõelda. Igatahes on ta öelnud näiteks rongi alt läbi sõites (viadukti all rongi alt läbi sõites soovitud soovid pidavat täide minema), et tema suurim soov on, et issi koju tagasi tuleks...
Ma armastan oma lapsi vägaväga, kuid ma ei saa neid lohutada lootuste ja pettekujutlustega, et issi tuleb tagasi. Küll aga saan aidata neil olukorraga harjuda ja uutmoodi edasi minna.
Show must go on! laulis ka parandamatult haige Freddy Mercury. Elu läheb edasi, ja mina olen pealegi parandamatu optimist: elus juhtub just nii, mis pikas perspektiivis on parim.
"Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks," ütles ka Kati. Tal oli selle kohta ka üks laul, aga et ma jälle valesti ei tsiteeriks, võiks ta selle tuule ja purjede loo ise kommentaari kirja panna.