Seikleja on asja tõsiselt käsile võtnud. Nelijärvel on kunst-jääsein, mille tegemisest kõik on talvede kaupa rääkinud, kuid pole jutust kaugemale jõudnud. Nüüd siis Seikleja tegi ära. Ja tegi koos Tallinna Kaljuronimisklubiga sellel seinal ka uudse võistluse – jääseina raskusronimise.
Mina tõttöelda ei olnud varem jääseina raskusronimist oma silmaga näinudki, proovimisest rääkimata. Teadsin ainult, et ronitakse mööda ettemärgitud trassi, mille rajameistrite (antud juhul Peedo Nelke ja Toomas Holmbergi) kiuslik meel on võimalikult keeruliselt maha joonistanud.
Praktikas nägi asi välja selline, et jääseinale olid punase värviga märgitud alad, milles võistleja kirkad ja kassid tohtisid viibida. Neid laike või triipe mööda tuli eelvoorus kulgeda mööda torni kolme seina, ületada kaks nurka ja teha kohtuniku abil üks ümberhaakimine. Aega selleks oli kuus minutit. Ning trass oli siniste triipudega jagatud tsoonideks, millest igaühte jõudmine andis punkti. Tsooniarvestus toimus kirka järgi: kus kirka, sinna tsooni jõudnuks võistleja loeti. Ja trass oli ikka tõesti selline, et isegi minul kui pealtvaatajal väsisid käed ära ja jalg hakkas tudisema. Kuna pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, kuritarvitan siin üht Viljar Graueni fotot.
Leivo (riiete järgi otsustades ongi Viljari fotol just tema) ronis meie äbarike fifide asemel Toomaselt laenatud varustusega. Ma ei tea, kas monster, mis nende jääronimiskirkade kohta öeldi, oli ametlik nimetus või hüüdnimi, kuid igatahes sobis see neile relvadele hästi. Need nägid välja nii ägedad, tõhusad ja ohtlikudki, et ma lausa armusin nendesse. Veel enam siis, kui pärast eelvooru võistlusväliselt ise nendega ronida proovisin – jääronimine võib mulle selliste asjadega täitsa meeldimagi hakata!
Leivol läks aga võistlus ülihästi. Ehkki algul just vastupidi tundus: esimesel katsel kukkus ta kohe alguses lahti (eks monsterid olid tallegi võõrad käsitseda) ja teisel katsel lagunes tal kass. Aga kohtunikud panid selle peale aja kinni ning tal jäi 3.29 pärastiseks uueks katseks.
Ja sellel kolmandal katsel läbis ta trassi päeva paremuselt teise ajaga!!!! Ja oli muidugi siis hopsti finaalis, ehkki vahepeal olime valmis end juba pool eelvooru pealt kojuminekule seadma.
Nüüd aga läksime poole finaali pealt, kui Leivo oli 12.tsoonis lahti kukkunud (tsoone oli finaalis 28 ning viimane tähendas muide ronimist mööda rippuvat palki, mille alumine ots kinnitamata). Selleks ajaks olid kaheksast finalistist kaks võistlejat jõudnud tsooni 19 üks tsooni 9 ja üks samuti 12., nii et vähemalt 6.-7 koht oli kindlustatud.
Mina olin igatahes nii uhke, nagu oleksin ise selle tulemuse saavutanud.
___
Täiendatud järgmisel päeval. Tulemused asuvad siin. Ja Seikleja (Alar Linna) tehtud fotogalerii on siin.