Rogain on tõeline orienteerujate laulupidu. Kohal on pöörane hulk inimesi, kes viimseni on valmis sügismärjas metsas ja poris tundide kaupa punkte otsima.
Meie tiim - Leivo, Alar ja mina - otsustasime veeta metsas 8 tundi. Kaartidele sai joonistatud ca 62km pikkune rada, arvestusega, et keskmiselt liigume ca 7km/h ja lõpus siis aeglasemalt. Olgu kohe ette öeldud, et prognoos sai 10km võrra liigoptimistlik, mis aga ei tähenda seda, et oleksime tund-poolteist varem finishisse tulnud.
Kõigepealt oleksime kohe alguses tülli läinud. Nimelt ütlesin mina kaarte kiletama jäänud Leivole ja Alarile, et lähen kempsusabatama (sabad olid tõesti üüratud). Saba seistud, olid stardini loetud minutid, nii et läksin ootele oma stardikoridori juurde. Mehed aga läksid mind ootama kempsude juurde ja ootasid seal stardipauguni. Me lihtsalt polnud kokku leppinud, kus taaskohtuda! Ja muidugi oli siis kaks arvamust, et kus olnuks see õige ja loogiline koht. Demokraatia põhimõtte alusel (kaks arvasid ühtemoodi) oli õigem arvaus muidugi meestel, aga ega ma tahtnud seda tunnistada :)
Olime raja teinud arvestusega, et alguses võtame jooksukamad punktid ja pärast, kui niikunii enam joosta ei jõuaks, tuuseldame metsas. Nii viis esimene ots meid üle elektrijaama silla, pärast üle rippsilla tagasi ja siis joonelt Neeme poole. Suuremas osas jooksime mööda maanteed, põigates vahepeal kõrvale punkte võtma.
Poolsaare tipus oleva punkti lähistel oli ees takistus haisva veega laia kraavi näol. Mitu võistkonda ragistas küll pilliroos paremat ületuskohta otsides, mitu siirdus taamal paistvate majade poole silda otsima. Ei ole inimestel ikka multispordikogemust, mis ütleb, et igalt poolt tuleb otse läbi panna :) Meil hüppas Leivo karmauhti kraavi - ja mis jäi siis mul ja Alarilgi muud üle, kui talle järgneda.
Neemel sai meil täis ka veerand aega ehk kaks tundi. Olemine oli veel uskumatult hea.
Tagasiteel korjasime metsast mõned väärtuslikumad punktid ning võtsime suuna Kaberneemele. Ebameeldiva üllatusena tabas kuskil metsade vahel ka leotav paduvihm. Nojah, näo pesi higist küll puhtaks, kuid hoolimata katvast veekindlast jakist oli ikka väääga ebamugav kõik see värk sel hetkel. Õnneks läks vihm üsna kiiresti üle, päike tuli taas välja ning tumedas pluusis turi hakkas meeldivalt kuumenema.
Kui pool aega ehk neli tundi möödas, võtsime jooksutempo maha. Kõndisime mööda ilusat sihti ning sõime võileiba. Seda harilikku kestvusspordi võileiba: Rukkipala mõlemad pooled rohke võiga kaetud, keskel kotletid ja juust. Vist oli aga võileib seekord väga rammus saanud, sest kui pärast taas jooksma hakkasime, tahtis Alaril kotlet vägisi suhu tagasi tulla. Mis muidugi jooksmist mugavamaks ei teinud, kuna see 4,5 tundi jooksnuna niigi juba ebamugavaks kiskus. Minul näiteks hakkasid endast märku andma reielihased.
Kõige raskem oli minu jaoks aga kuues tund. Nii et kui Leivo ühel hetkel kotist multispordikummi võttis ja küsis, keda te vedada võiks, olin kohe suure rõõmuga ennast pakkumas. Nii jooksimegi pika jupi paarisrakendina. Ja varsti juba kolmikuna, sest ühel hetkel kiskus Alaril jalg hirmsasti krampi ja jäi väga valusaks, nii et tema sai endale kummi teise otsa. Ning Leivo sai kahe inimese vedamise koormust testida.
Tegime ka esimese rajakorrektuuri: tagasiteel otsustasime, et jätame ära algselt plaanis olnud punkti 45 (asus kaugel metsas) ning kohe varsti järgmise: et ära jääb ka 57 (veel kaugemal).
Kaks tundi enne lõppu õnnestus minul ka kaelani märjaks saada. Teele jäi kraav - just nii lai, et hüppega üle ei lähe. Leivo hüppas kuhugi kolmveerandi peale ja vajus puusani vette. Mina mõtlesin, et mis ma ikka hüppan - ja astusin. Aga perv oli järsk ja vesi läks kohe kalda äärest sellesse puusani-sügavusse - ja sellega arvestamata kukkusin ma kraavi küljeli. Oi, vesi oli külm küll!!!
Jalad olid selleks hetkeks juba päris valusad ja liigutamine vaevaline. Neile tegi külm karastus küll ainult head: kartsin, et hakkavad ehk krampi kiskuma, kuid vastupidi - liikusid oluliselt paremini kui enne. Küllap selleks, et kehale sooja teha :)
Tegime veelkord raja lühendamise korrektuuri: seekord sai hüljatud üsna mitme punkti läbimise plaan. Õigesti sai tehtud, sest lõpp oli ... vaevaline. Lisaks lihastele olid mul valusad ka põlved (mitte kogu aeg, aga allapoole astudes) ning tunda andis juba ka üldine väsimus. Finishisse jooksime, aga ütlen veel kord, et see oli... vaevaline. Ent me jooksime kogu viimase lõigu. Kummi otsas jooksmise rõõme sai nautida seekord Alar, minu kohustus oli nende tandemiga sammu pidada. Endalegi üllatuseks jaksasin ka.
Finishiga aga seiklus veel ei lõppenud. Sest Leivo avastas, et on kuskil teel kaotanud ... autovõtme.
Eks kujutage ette: Sa oled väsinud. Su riided on märjad (joostes ei saa arugi, seisma jäädes hakkab kohe külm). Kõik Su asjad on aga autos - ja selle võtit ei ole.
Leivo käest sain tema kuiva särgi, mida ta oli seljakotis kaasas kandnud, Tiina käest sooja fliisi ja vesti. Tiina oli ka see hea inimene, kelle autoga Tallinna saime - ringiga läbi Leivo juurest, et võtta büroo uksekaart ja tuua büroo seifist varuvõti. Kasutasime ka Tiina telefoni, et saada kätte Toomas (kõigepealt ringiga tuvastada tema telefoninumber, sest ka minu telefon oli ju autos), et paluda tal meid autotsi tagasi Jägalasse auto juurde transada (algulplaanisime tulla minu autoga, kuid selle võti mu käekotis ja käekott muidugi... Leivo autos). Uskumatu, kui palju sekeldust võib tuua ühe väikese asja kadumine :)
Ning kui ma õhtul lõpuks Leivo autost oma maja ees maha astusin, arvasin ma, et homme ei saa ma küll voodistki üles - niiiii kangeks olid jäänud väikseimadki jalalihased!
____
Täiendatud: Tulemused on väljas. Oma 99 kogutud punktiga ja ajaga 07:48:45 oleme 58. kohal (õigel ajal lõpetas 432 võistkonda), segavõistkondadest 17. kohal (lõpetas 209 võistkonda). Tänu sellele, et me lõpus jooksime, edastasime 6 võistkonda, kel samuti 99 punkti (võrdsete punktide korral saab parema koha varem finisheerinud võistkond), kuid kaotasime pooleteise minutiga ühele lätlaste võistkonnale. Oleks võinud kaks minutit kiiremini joosta küll :)
Teiste muljed lihasuretamisest Jägala kandis. Ja kuidas algselt 35km mõõdetud rada ka pärast lühendamist 45 km pikkuseks osutus.