Eelmisel suvel välja mõeldud, hilissügisel kirja pandud ja 1.detsembriks kirjastusse Tänapäev noorsooromaanide võistlusele saadetud jutustus krooniti eile selle romaanivõistluse esikohaga.
Ausalt öeldes oli see mulle olulisem kui ise iial arvata oleksin osanud. Tulemuste väljakuulutamise üritusel närveerisin nii, et käedki värisesid – õnneks oli Ode tulnud kaasa kätt hoidma – ning kui läksin lilli ja kirjastuse juhi Tauno Vahteri käepigistust vastu võtma, värisesid põlvedki.
Ja muidugi tuli pärast kohe intervjuusid anda. See ei tohiks minu jaoks küll uus kogemus olla, aga tõesti – mitte iialgi mitte ühtelgi intervjuul, ka mitte kõige ebameeldivamal teemal rääkides, polnud ma olnud nii sassis peaga ja endast väljas. Suu kuivas, sõnad läksid sassi, suu lihtsalt ei liikunud, mõttest rääkimata 
Alles mingi pool tundi hiljem suutsin end enamvähem koguma ja normaalset juttu rääkima hakata.
Kuna tseremoonia oli keset päeva, pidi pärast jätkuma ka tavaline tööelu. Imekombel suutsin siiski keskenduda ja edukalt üle elada ühe pika olulise arutelu, käia õhtul ühel edaspidise elukorralduse juures olulisel kohtumisel ning kodus isegi pesumasina tööle panna. Aga pool ööd ei tulnud und, mõtted muudkui kihutasid sinna-tänna…
Kõige suurem heameel oli mul lähedaste ja sõprade tunnustuse üle. Aitäh kõigile, kes te märkasite: helistasite, meili või sõnumi saatsite või isiklikult õnnitlemas käisite. Nagu ütlesin, oli see mulle endagi jaoks ootamatult väga oluline…
___
Lisatud foto on Peeter Langovitsilt, Postimees Online´ist.