Nu vot, nagu venelased ütlevad. Võtsin end kokku ja e-valisin ära. Nüüd siis nö kodanikukohus täidetud. On maailm nüüd parem paik?
Kuna nullkandidaati, mille ideed pakuti välja Telleri kommentaarirubriigis, valitavate nimekirjas tänavu siiski ei olnud, kasutasin Urmase soovitust ning valisin partei, kes tundus ebameeldivatest kõige vähem ebameeldiv ja mõttetutest kõige vähem mõttetu. Ja inimene, kelle valisin, polnud silma paistnud ei hea ega halvaga, ma ei teadnudki, kes või mis ta on. Las sai siis lisaks oma tuttavatele ja pereliikmetele veel ühe hääle ka minu poolt. Olgu tal üks hea päev. Võibolla on ta oma perekonnaringis tore inimene.
Jah, ma tean küll. Muidugi oli mõttetu tegu valida kandidaat, kes niikuinii volikokku ei pääse. Aga mis teha, minu ringkonnas kandideerivaid tipp-poliitikuid tõrkus hing valimast.
Jah, ma tean küll. Nemad, need valimisnimekirjade esinumbrid ja tipp-poliitikud, nad võidavad niikuinii. Osalt ka partei väikeste sõdurite poolt hääletavate sõprade, pereliikmete ja minusuguste tüdinud valijate toel.
Ja nüüd on mu tuju paha. Tahtsin head, aga välja kukkus nagu alati.