Nii palju kui tänavu on metsmaasikaid minu mälestustes olnud ainult ühel korral. Olin siis umbes 14-aastane ehk Kati-vanune ning käisime koos Karini ja emaga, kes siis ei olnud veel Mummi, Pikka, Aru ja Seljaku karjamaal maasikal. Marjad olid paksu rohu sees, ettevaatlikult pidi käega rohtu laiali lükkama ja üliettevaatlikult edasi astuma, sest pakatavaid näpuotsasuuruseid maasikaid oli tõesti igal pool.
Tänavu samamoodi. Ainult et kuna külas on lehmi vähemaks jäänud, siis Pikka ja Aru karjamaad on metsistunud ning maasikad sealt kadunud. Lehmi ja maasikaid on nüüd ainult Seljaku karjamaal, kuid maasikaid oli tõesti palju.
Järgmisel pildil on Ode maasikakorjamisse süvenenud.
Ja Jüri samamoodi:
Ja lõpuks tüdines Ode maasikakorjamisest ja maasikatest nii ära, et ei tahtnud enam ei süüa ega korjata ja ronis selle asemel ühe suur männi otsa, ehkki selle all oli suur sipelgapesa ning sipelgad saalisid pidevalt ka mööda männitüve.
Ning lõpuks, kui enam maasikaid kuhugi korjata ei olnud, läksime koju ja tegime neist toormoosi. Seda sai nii palju, et ühel päeval ei jõudnud me kaheksakesi seda ära süüa (hoolimata isegi pannkookidest, mida Kairi vapralt küpsetas!) ja pool jäi järgmiseks päevaks. Aga ikka arvas Kairi (pildil oma maaiskapurkidega) ja me kõik olime sellega nõus, et müüa ei raatsiks tema küll mitte ühtegi maasikat. Hoolimata isegi sellest, et neid palju oli, on neid kribusid ikka tüütu korjata küll. Seepärast käisime maasikal ainult kahel päeval ja rohkem ei viitsinud.
