Kogu lugu algas sellest, et Eesti Panga presidendilt küsiti ühes intervjuus, kas ta elaks kuus ära 5000-kroonise brutopalgaga. Lipstok ütles jah. Olgem ausad, mida muud saanukski ta öelda - 5000 krooniga peab praeguses EV-s tõesti ära elama kahetsusväärselt palju inimesi. Küll aga pidanuks ta lisama, et see eeldaks tema elus praegusega võrreldes palju ümberkorraldusi ning elustandardi muutust. Kuna ta aga seda ei lisanud, oli SLÕhtulehel suurepärane võimalus küsida, kuidas ta seda 5000 krooni siis oma praeguse eluviisi juures jaotaks. Ja kui ta ei tahtnud selgitada, sai SLÕhtuleht kohe uue loo, et 5000 krooni oli öeldud lihtsalt suusoojaks. Ja siis küsis (vist Delfi) Ojulandilt, kas too elaks ära 5000 krooniga, ja Ojuland ütles jällegi jah...
... ja läkski lahti. Kõik arutlevad, kas 5000 brutokrooniga on võimalik ära elada. Ja rahvas (selle sna halvemas tähenduses) vihkab Lipstokki ja Ojulandi, kes oma kõrge palga otsast madalapalgalisi mõnitavad.
Tegelikult - igaühel on võimalik selle rahaga ära elada. Aga jah, tuleb juurde mõelda, et sel juhul on vaja otsustavalt loobuda oma senisest elustandardist. Müüa kõik kohustusi tekitavad asjad (need, mis on soetatud laenu või liisinguga), piirata väljaminekuid, kolida üüritavast korterist vanemate juurde jne. Ja kulutada sotsiaalametite ust toetuste saamiseks (eriti kui on lapsed). Otsida igasugust lisatööd (olgu, need kaks viimast punkti viivad sissetuleku juba üle 5000, aga ka sellised asjad kuuluvad väikesepalgaliste argipäeva. Nagu ka väljapääsu otsimine kõrgema palgaga töökoha näol.).
See kõik on aga nii masendav, et parem on selliste asja ees, teist taga arvutustega oma pead mitte vaevata.
Kui minu isa kaotas töö (see oli 90ndate algupoolel Eesti Energias toimunud suurte koondamiste aegu), oli tal umbes poolteist aastat pensionini aega. Selle aja elas ta maal, lähipiirkonnas juhuslikke ehitustöid tehes. Oma viimases töökoha oli ta olnud kõrgepalgaline, teenides tollal rohkem kui mina. Aga oma säästusid kasutas ta eeskätt selleks, et aidata jätkuvalt linnas elaval ja töötaval emal korterit üleval pidada, jooksvad kulud tahtis ta oma teenistusega katta. Ja ta ei nurisenud kordagi taga elu "enne" ega püüdnud tollaseid harjumusi ja elustiili võimalikult pikalt edasi venitada. Ta hüppas muutunud oludesse pea ees sisse - prauh ja kohe. Ma pean temast sellepärast (ja muidugi mitte ainult sellepärast) väga lugu ning ta on mulle igati eeskujuks.
Ja muidugi leidis isa paari aasta pärast linnas uue töö, millega pensionile tublisti lisa teenida. Ta on FIE-na Mustamäe korteriühistute santehnik ning viimasel ajal peab pidevalt tagasi tõrjuma maju, kes veel tema haldusesse tahavad - lihtsalt ei jõua.
Lihtne oleks aga olnud tal muutuda vinduvaks ja viina viskavaks kibestunud vanameheks ja iga päev lolli direktorit kiruda, kes temasuguse kuldaväärt spetsialisti miljonikroonistele haldusarvetele allakirjutaja kohalt lahti tegi.
Nii et - jah. Ma tean, et ka mina koos lastega elaksin 5000-kroonise palgaga ära. Aga ma tõesti ei taha seda proovida.