Kõik algas Leivo mõttest, et kasutaks ühte jaanieelset päeva kajakiga sõitmiseks. Algul oli plaan minna Kolga lahe laidudele ja väikesaartele, aga seal teadis Maare kehtivat maabumise keeluaega lindude pesitsemise tõttu. Järgmine mõte oli Hiiumaa oma laidudega, aga seal teadis Sten-Eric sedasama linnuprobleemi.
Siis aga sõitis Heiti lennukiga Rootsi komandeeringust koju ning nägi Lääne-Eesti kohal aknast välja vaadates Noarootsi poolsaare ja maismaa vahel ainult väikeste katkestustega veelinti. Noarootsi poolsaar on ju kunagi olnud päris saar ning sellest ajast on tema ja suure maismaa vahel mitmed sisemered: Vööla meri, Karjatse meri, Sutlepa meri (vaata Leivo juurest kaarti) ning neid lahutavad mõnestsajast meetrist mõne kilomeetrini ulatuvad maismaaribad. Pilk kaardile kinnitas Heiti lennukivaadet, et kajakiga ühelt merelt teisele saamine ei tohiks väga koormav olla.
Mõeldud-tehtud: sõidame kajakkidega ümber Noarootsi poolsaare!
Esimene meri: tuuline ja vahulainene Läänemeri
„Tehtud“ algas laupäeva hommikul kella kuuese äratusega, et kell kaheksa olla Haapsalus kokku lepitud kohas, Leegi ja Mamburi maja ees. Tõstsime kajakid katuselt maha, pakkisime asjad ja kandsime varustuse Väiksesse Viiki, lühike sõudmine ja edasi väikese ületõstega juba Suurde Viiki. Ja siis juba oligi Haapsalu laht ja käes Läänemeri.
Tuul puhus esialgu küljelt ja kuna ta oli päris tugev, tundus juba mõne aja pärast, et vasakpoolne kõrv kurdistub sellest pidevast tuhinast. Ka lained olid päris korralikud, „jänesed“ peal ja puha.
Mõningase tõmbamise järel olime Voosi kurgus. Vasakule jäi Vormsi ja otse ette Seasaar. Kaalusime korraks ka sigade juures randumise varianti (neil ilmselt poegimisaegset keeluala ei ole?), kuid sõitsime edasi, ümber Ramsi poolsaare tipu Paslepa lahte. Väike peatus, esimesed pirukad, minul ja Maarel esimene kuiv pluus. Ilm oli küll valdavalt päikseline, kuid vahetevahel kadus päike tumedate pilvede varju ning noil aegadel tundus see jätkuvalt tugev tuul ikka päris külmana.
Edasi sõites oli tuul meie sõber: puhus otse tagant, nii et varasema lainetega heitlemise asemel kogus kajak korralikult kiirust. Heitil oli kaasas GPS, tema hoidis meid kursis liikumise hetkekiirusega. Leivo oli oma GPSiga pulsikellal aktiveerinud kilomeetri läbimisele kuluva aja, nii et tema raporteeris iga kilomeetri järel selleks kulunud aega.
Teine meri: ravimudane Vööla
Ja oligi aeg Läänemerelt lahkuda ning võtta suund järgmisele merele. Kerge vaevaga leidsime oja või kraavi, mis viis meid edasi sisemaise Vööla mere poole. Emotsionaalseim hetk oli kahe suure truubiga maanteesild, kust kajakiga parajasti läbi truubi mahtus sõitma.
Tegelikult oleks võinud küll sõitmata jätta. Teisel pool silda oli vett veel paari tõmbe jagu, siis algas roostik.
Kes ise pole roostikus käinud, ei kujuta ettegi, kui kõrge, tihe ja kõva see on. Midagi ei näe peale ühtlaste tihedate varte ja kajakiga sealt läbi ei rammi. Ja kuna ta kasvab mudas ja vees, ei ole eriti mugav ka kajakki järel vedada. Viimast saime küll hiljem teada, seal me seda esialgu ei proovinud. Tõstsime hoopis kajakid välja ja läksime teele tagasi. Kõrgemalt teetammilt ulatus ka üle roostiku nägema – ja oh seda rõõmu, vesi oli praktiliselt siinsamas! Vaid mõni meeter läbi roostiku minna. Murrame läbi!
Murdsimegi. Mõningase ragistamise järel avanes ees avar vaade veele – ja jalgadele sügav Haapsalu ravimuda. Sest vett oli tegelikult vaid õhuke kiht, nagu kohe selgeks sai, kui jalad äkki kõvasti kinni jäid ja välja tõmmates mudatombule sarnanesid. Püüdsime kiiresti kajakki pääseda, aga ühtlasi nii, et liiga palju muda kaasa ei võtaks. Selleks üritasime jalgu loputada, mis lõppe suue kajakimatkajate vanasõna loomisega Maare poolt: „Kui liiga kaua üht jalga loputad, siis teist enam mudast kätte ei saa.“
Sõita sai Vööla merel vahelduva eduga. Vahelduv edu tähendas seda, et vahepeal tuli Leivol ja Heitil kajakki (ning mind ja Maaret nende sees) järgi vedada. Ise olid nad seda tehes poole sääreni mudas ning ei reageerinud üldse minu täiesti mõistlikule palvele, et võikd püüda astudes meie poole vähem muda üles pritsida.
Meri lõppes lausmudaga. Siin alistusime ka mina ja Maare kurjale saatusele ning ronisime kajakist välja mutta, et aidata kajakki vedada. Kaldalt uudistas meie imelikku tegevust lehma- ja noorloomakari, kes saatsid meid valvsa uudishimuga veel kaua mööda kaldaäärt.
Selle metsa taga ei ole mets vaid meri...
Sutlepa merre pääsemiseks tuli läbida esimene pikem kajakikandmisots. Ületasime, kajakid õlal, maantee ning kiirustasime sealt eriti kähku edasi, et mitte saada süüdlaseks mõne autojuhi teelt välja sõidus. Sest pead pöördusid möödasõitvates autodes tõesti lausa tagurpidi, uudistades paate tassivaid inimesi keset sisemaa niite ja heinamaid, kus mitme kilomeetri ulatuses veekogusid pole.
„Selle metsa taga ei ole mets vaid meri,“ laulis Heiti ja Tätte laul sai sel hetkel meie jaoks hoopis uue tõlgenduse. Sest ees paistva metsaviiru taga pidi tõepoolest olema juba meie järgmine, Sutlepa meri.
Teest kaugemale jõudnuna tegime teise pirukapeatuse ning rügasime edasi selle metsa poole, mille taga pidi meri olema.
Oligi, aga vahepeale jäi roostik. Pikk ja paks.
Kolmas meri: roostikune ja veel kord roostikune Sutlepa
Leivo ronis enne roostikku puu otsa ning seadis orientiiri: taamal kasvavad kaks üksikut puud, neist veidi edasi ongi juba vesi. Selle teadmisega sukeldusime roostikku, mis oli kaueltkõrgelt üle meie peade ja keskmise pajuvõsa jämeduses kõrtega.
Liikumine nägi välja nii, et kõige ees läks rajaajaja (oh mis ilusa kirjapildiga sõna!)Maare. Ajapikku omandas ta roostikus tee tegemises tõelise meistriklassi: viskuda kogu kehaga roo peale, muljuda see maha ja siis ise seal otsas tallates ühtlasi edasi liikuda. Kõige selle juures ei saa jätkuvalt unustada, et roostik kasvab ju mudas ja vees, mis kohati ikka poole reieni ulatus. Ja katkised rootüükad on väga valusalt teravad... Kui ma hommikul olin korraks kahetsenud, et olin lühikeste pükste asemel pikad jalga pannud, siis nüüd oli mul selle valiku üle tõsine heameel. Eriti palju õhuke liibukas küll ei kaitse, aga natuke siiski.
Kui meil juba lootus ja orientiir kaduma kippus (viimane selle tõttu, et 3-4meetrisest roostikust lihtsalt neid puid enam ei näinud), vaatas Heiti oma GPSi ja teavitas, et tegelikult oleme juba merel. See andis viimase jõu edasi rügamiseks - ning uskumatu, aga olimegi roostikust väljas!!
Sutlepa meri sarnanes omadustelt Vöölaga: madal ja mudane. Nii et hülgasime oma esialgse plaani sõita edasi veel neljandale merele ning otsustasime Sutlepalt lahkuda väidetavat suurt kraavi pidi. Mis, nagu Leivo argumenteeris, oli isegi Regio kaardile kantud, nii et kindlasti pidi olema tegu laevatatava veekoguga.
Kraavini aga tuli murda… muidugi läbi roostiku.
Siin kippus minu ja Maare vaim murduma. Kui mehed läksid kraavi otsa otsima, asutasime meie terve mõistuse sündikaadi ja arutasime võimalusi, kuhu saaks näiteks Mamburit meile autoga vastu kutsuda. Sest me olime enam kui kindlad, et selle kraavis küll sõita ei saa.
Peaaegu oligi meil õigus, nagu tagasi tulnud mehed tunnistasid. Aga mitte ainult: kraavi kaldad olevat väikese roostikujupi järel ilusalt heinamaised ja kannatavat kajakitassimist. Ja et kuidas me siis oma ringi niimoodi pooleli jätame.
Muidugi me siis jätkasime. Ehkki see viimane roostik oli küll liig mis liig – vist ka kõige tihedam meie senikohatuist, aga võib-olla see ka ainult tundus nii. Igatahes ma ei taha seda väga meenutada.
Paar kilomeetrit tassimist, õigemini kajaki järelvedamist mööda niidetud heinamaad sujus aga (küllap eelneva kompensatsiooniks) üllatavalt kiiresti ja kergesti. Ja siin tekkis juba heameel, et me oma ringi siiski pooleli ei jätnud. Ning kui lõpuks Tahu laheni jõudsime, tundus kodu ehk Haapsalu juba käeulatuses.
Neljas meri: tagasi Läänemerel
Muidugi see päris nii ei olnud. Haapsaluni andis ikka tõmmata, eriti kuna viimases lõpus oli tugev vastutuul. Nii et Noarootsi talvise jäätee otsa juures kajakke välja tõstes oli ühtaegu hea ja tülpinud tunne. Tuli aga veel hakata kajakke pesema – nii uskumatult mudaseid asju ei tahtnud küll auto katusele tõsta!
Leegi ja Mamburi pool ootas meid supp ning tõele au andes nägi supi juurde saabumine välja nii, nagu oleks näljane rohutirtsuparv nende majapidamisse maabunud. Kõik söödi ära, mis silma alla jäi ja vähegi süüa sündis. Aitäh, ja järgmine kord toome tänutäheks vähemalt oma veini kaasa :)
Kokku siis 10 tundi ja 42 kilomeetrit. Seitset merd kokku ei saanud, aga tühja sellest.