Täna sadas Tallinnas selle aasta esimene lumi. Mõned terad tulid küll ka paar nädalat tagasi, aga täna oli tõesti selline sadu, mida aknast välja vaadates võis lumeks nimetada. Jah, ainult aknast välja vaadates, sest saju kätte jõudes oli ta vihmane ja märg.
Ütlesin hommikul haiglas ka Memmele, et lund sajab.
"Eks siis lapsed saa kelgutada," pomises tema oma aina nõrgemaks jääva häälega.
Ja:
"Saaks nüüd korra veel Mäepealsele..."
See oli jälle hästi valus, ehkki sisemuses olen ma Memme võimaliku minekuga juba leppinud. Või selle mõttega vähehaaval harjunud. Kole vist niimoodi öelda, aga nii on.
Memme suririided on nüüd minu käes. Et kui... KUI... siis kihutan autoga kohe sinna, kuhu Memm viiakse ja palun ta ära riietada. Sest nagu tädi Mall ütles, on Memm terve elu olnud valukartlik inimene. Ja et seepärast on kujuteldamatu ja mõeldamatu, et Memme käsi hakataks riietumiseks lahti murdma siis, kui need on juba rinnale kangestunud.
Imelikud asjad on inimestele ikka olulised... Aga nii kui Mall oli seda öelnud, sai see kohe ka mulle oluliseks.
Rõõmsama poole pealt: Kreete pidas täna jäähallis ja hiinasöögikohas sünnipäevapidu ning õhtul käisime Karini pool, kes paar päeva ette tähistas vaiksetviisi oma sünnipäeva.