Mul on otsatult hea meel, et on olemas kajakk. Sest lisaks sellele, et kajakiga sõita on tore, aitab see eskimote kingitus inimkonnale mul nüüd, pärast seljaoppi, vähehaaval ka taas liigutamisega harjuda. Sest rattaga sõita veel hästi ei saa (OK, linnaratta ja vana “kokukaga” saab, kus selg sirge), joosta veel ei taha (natuke ebamugav põrutustel), rulluisutada veel vähem (selle keelasid Leivo ja Sten-Eric selga pingutava asendi pärastrangelt ära kah) ja rullsuuski mul pole. Jääb kepikõnd, mida olen usinalt teinud, ja kajakisõit, millega Leivo on mind vähehaaval edukalt harjutanud. Peaaegu olen back in business 
Esimese katse kajakki istuda tegin juuni algul, umbes kuu pärast oppi, ja täiesti kuival maal, kui Leivo “Lainetel tõttajat” pärast sõitu kodumurul kuivatas. See oli väga ebamugav, sest haavakoht oli veel valus, selga ei saanud istme vastu toetada… no ja üldse oli üsna lootusetu tunne.
Harjutussõit: 7 km Tallinna lahel
Aga millalgi hulk aega hiljem (ei kirjutanud kohe üles ja nüüd ei mäletagi, millal täpselt, aga ilmselt juuni lõpupoole) tegime “Lendava hollandlasega” 7-kilomeetrise harjutussõidu Tallinna lahel. Harjutussõidu mitte ainult selja, vaid ka aerutamisoskuse mõttes: Leivo kinkis kevadel mulle imeilusa karbonaeru, mille labad on seest valged ja pealt mustad. See on nii kerge, et käes ei tunnegi – ja temaga tuleb aerutada hoopis teistmoodi, sest kühvlikujulised labad lihtsalt nõuavad seda.
Hiiumaa laiud: kolme päevaga 35 km
Kuna selg pidas harjutussõidul nii hästi vastu, et oleksin sõitnud veel ja veel, järgnes sõit Hiiumaa laidudele, meie “Lendava hollandlasega” ja Laura-Ramses “Valgete aerudega”. See oli minu senise kajakikogemuse kõige ilusamate ilmadega reis! Esimesel päeval oli küll tuuline ja jahe (mandril oli Leivo korra isegi mõelnud, kas üldse saab selle seltskonnaga merele minna sellise tuulega, aga Hiiumaal oli õnneks vaiksem) – ilm, nagu minu meelest kajakitades enamasti tavaline. Teine-kolmas päev pakkusid aga peegelsiledat vett ning lakkamatut päikest. Laura kirjutab pikemalt oma muljetest ja on pilte kah lisanud.
Praaga-Piirissaare- Koosa järv: kolme päevaga 85 km
Sõitsime Leivoga reedel pärast tööd Kavastusse ja lasksime “Lendava hollandlase” Emajõkke. Üsna hilisel tunnil jõudsime Praagale (16 km), mis on äge küla Emajõe suudmes, majad jalgupidi praktiliselt vees. Kuna väljaspool õuesid maapinda ei olnud (oli roostik, soo ja pilliroog), palusime viimasest majast luba panna telk nende õue. Vahvalt üllatunud ülitore pererahvas lubaski ja lisaboonusena kuulsime palju huvitavat nii küla kui selle talu ajaloo kohta.
Piirissaarele oli ca 20km ots, aga vesi oli vaikne ning eelmisel õhtul möllanud tuul vaibunud. Tegime saarel jalgsiringi – ja ehkki meid mitmel korral kutsuti ööseks jääma (ees olid peetripäeva pidustused, kuulutuski ütles “Každõi vetšer guljajem do utra” ), jäime kindlaks oma plaanile tagasi mandrile jõuda. Kui saart poolitavast kanalist taas suure vee peale saime, tervitas ootamatu tugev tuul ja terav laine. Võttis isegi korra kõhedaks (mind), aga ülesõit sujus probleemideta. Kõige tüütumad olid viimased kilomeetrid Koosa järvel… Lahe telkimine teel (taas oli probleeme muu kuiva pinnasega), hommikul taas üle Koosa järve ja siis mööda Koosa jõge Emajõkke. Ilm taas sulnis-palav, aga jõel tähendas see kohutavaid parmuhorde… Igatahes oli see üks suurepärane nädalalõpp! Ja omajagu uhke olen selle 50 kilomeetri pikkuseks veninud sõidupäeva üle ka.
Andmeid sõidu kohta ja pilte leiab Leivo blogist. Ja ülespoole lisatud pilt on kah Leivo tehtud ja just Piirissaarel.
Pannkoogipiknik Aegnal: ca 36 km
Eelmise neljapäeva õhtul ütles Leivo, et milleks süüa pannkooke kodus, kui seda võib teha ka Aegnal. Mõeldud-tehtud, “Lendav Hollandlane” katusele, kiire moonavarude täiendus Kalamaja pagaritöökojas – ja Kalaturu juurest merele! Ilm taas imeilus, vesi peegelsile, päike – täielik kajakimuinasjutt.
Ent sarnaselt Piirissaare kogemusele oli keegi jälle tugeva tuule üles ajanud, kui me Aegnalt tagasi sõitma hakkasime. Tähendab, tuli tööd teha ja lainetega võidelda. Tuul Tallinna lahel tähendab muide ka palju jahte, kes kõik sõitsid meid kui imeasja lähedalt uudistama. “Millegipärast on tunne, et kõik tahavad meile otsa sõita,” tähendas Leivo, kui järjekordne täispurjedes jaht suuna meie poole võttis.
Ja see polnud veel kõik! Kui olime juba ligi kaks tundi sõitnud ja peaaegu kodus, väljus sadamast Tallink Shuttle, mis uskumatu kiirusega samuti otse meie poole suundus! See polnud enam üldse tore, tõmbasime nii kuidas jaksasime tema hiiglasliku nina eest läbi ja jõudsime enne laeva möödumist veel kajaki ümber pöörata, et tekitatavaid laineid ohutumalt vastu võtta… Selline seikluslik pannkoogipiknik siis!
Ja nüüd ma kibelen, sest USAs viibiv Leivo palus mul SMSiga oma mõõdud edastada ja saatis siis sellise pildi
