Kunagi, minu hilisteismelise ja varasel ülikooliajal, oli Undi "Sügisball" kultusraamat neile, kes vihkasid Tallinna. Noh, oli kombeks vihata - et selline rutlik, inimeste üksindust, ahistust ja stressi soosiv linn. Paneelmajad, hall elu ja puha. Eriti oli see muidugi kombeks tartlaste või hingelt Tartu-inimeste seas.
Mulle "Sügisball" meeldis ja ei meeldinud ka. Meeldis kui kümnesse tabav teos, ei meeldinud aga... ma ei teagi kuidas. Mulle kui inimesele vist. Oli kuidagi ahistav ja lootusetu. Kunstiline sotsiaalporno.
Õunpuu filmi vaadates olid samad segased tunded.
"Imelik on olla," võttis Kati teema kokku.
Järelikult oli hea film. Mõjus.
Meie filmivaatamist püüdis küll iga hinna esst rikkuda - või just eriti meeldejäävaks teha? - üks vanem ... ei teagi, mis öelda. Daam just mitte, mutt kah mitte. Ütleme lihtsalt naine. Kes meie ees naeris kõõksudes iga võimaliku koha peal (sageli ainsana saalis) ning püüdis omalt poolt kommentaare anda.