Kui lapsed hakkasid alates septembri algusest järgemööda haigeks jääma – kurguvalu, nohu, räige köha, väike palavik ja üldine uimasustunne – ütles Leivo, et see on sügisstress: suvise puhkerežiimiga harjunud keha protestib varase ülestõusmise, kohustusliku koolirežiimi ja kõige muu septembriga kaasneva vastu.
Ei jõudnud sügis veel ametlikult alatagi, kui sügisstressi-tõbi ka mind tabas. Juba kooli lapsevanemate koosolekul tundsin veidrat uimasust ja kuidagi äkki hakkas kurk valutama – tõepoolest sõna otseses mõttes poole koosoleku pealt. Öösel ei saanud kurguvalu pärast õieti magadagi.
Praeguseks on ainult Kati ja stressiteooriaga välja tulnud Leivo ise sellest puutumata. Loodetavasti nii jääbki.
Ja tegelikult mulle praegune sügis meeldib. On olnud vihma, on olnud päikest ning tänasel ööl vastu kalendrisügise algust oli näiteks eluäge äike… Kust siis see stress välja kargas? 