Katil oli vahepeal sünnipäev – 21. Sellega saab juba vist juba kõikjale ööklubidesse, vähemalt Eestis, nii et seega peaks ta olema igas mõttes täiskasvanuks tunnistatud. Ainult presidendiks ei saa veel kandideerida, see aeg on veel päris mägede taga 
Tegelikult ma avastasingi, et võtan Katit juba kui suurt inimest. Ma ei muretse enam, kui ta autoga kuskil väljas on (olgu, siis muretsen, kui ta teadmatult kauaks jääb, aga sellisel juhul muretsen ma ka kõikide teiste lähedaste suurte inimeste pärast), olen veendunud, et ta suudab ise endale riideid ja jalanõusid osta (st teeb mõistlikud ostud, arvestades ostetava kasutusvajadust ja kvaliteeti) ning olen kindel, et ta oskab olemasoleva rahasummaga terve kuu majandada.
Kati on korduvalt öelnud, et ta ei saa enne kodust minema kolida, kui on ära õppinud meie niiöelda suguvõsa põlistoidud. Ma kogu aeg plaanin, et valmistan talle kord kingituseks koduse kokaraamatu, kus on sees emme ühepajatoit ja kartulipuder, Mummi hakklihakaste, õe ja venna wok, vanaisa hommikupuder, lödakook, pohlamoosikook, mummi õunakook jne. Aga alati tulevad tähtpäevad nii kiiresti kätte, et kokaraamat jääb välja andmata.
Eks ma muidugi pean sellega kiirustama – aeg ei oota ja Kati on üha rohkem pesast pudenemise ääre peal…