Tänavu oli hea suusatamisaasta, nii et isegi kooli suusatunnid ei tundunud mulle üldse kurnavad. Mulle? Nojah, ma olin ju autojuhiametis, et võsukeste suusatundides käimist logistiliselt mugavamaks ja vähem aegaröövivaks muuta. Muidugi suusatasin siis samal ajal ka ise. Teine hea muudatus oli tänavu see, et Kati ja Jüri said suusatundi teha mitte argipäevaõhtutel, vaid pühapäeval. Gümnaasiumi jaoks igati mõistlik lahendus, sest juba koolitundegi on palju ning igaühel ju õhtuti ka mingid oma tegevused-harrastused.
Aga ikkagi on mul kergendus, et need suusatunnid nüüd läbi on. Noh, selles mõttes, et nüüd saame ise aega valida, millal suusatama minna :) Nagu lisatud pildil, kus Kati ja Ode on Kõrvemaal.
Katil ja Jüril on ees veel kooli spordipäev Aegviidus, aga sinna sõidavad nad rongiga. Spordipäeval on valida on, kas sõita aja peale 3 või ajata 5km - nomaeitea, kui juba Aegviidu-reis ette võtta, siis alla 5km poleks justkui mõtet suuski alla pannagi :) Ja Kati on veel ka suusatamise teatevõistkonnas.
Ode kooli suusapäev oli eile traditsiooniliselt Nõmmel ning läbi tuule, tuisu ja pehme raja sõitis Ode välja oma lennu teise aja. Ja minagi pean koossõitmise kogemuse põhjal tunnistama, et lühikesel maal (kahe, võibolla isegi kolme kilomeetri peal) on ta tänavu juba suuskadel minust kiirem. Mitte et mina suuskadel nüüd mingi eriline näitaja oleksin, kaugel sellest - aga lihtsalt huvitav ja märkimist vääriv murdepunkt, kus suureks saanud lapsed emmest juba füüsiliselt üle on... Kreete, kes lisaks ka trennis käib, teeks mulle kindlasti samuti ära, nii suuskadel kui rattal - tänavu, jah, võib ilmselt veel siingi mööndusena öelda, et lühematel distantsidel, sest vastupidavusvõime areneb ju hiljem.
Aga eks iga uus põlvkond peabki eelmisest parem, targem, andekam ja tublim olema. Ja selle "eelmise" ülesanne ongi neid sellel teel toetada - olgu või sellise väikese asjaga nagu suusatundidesse sõidutamine...