Nädal enne puhkust oli möödunud justkui "Godot´d oodates" tähe all: kas Saksamaa alpinismipoest jõuab enne meie puhkuse algust Eestisse Leivo tellitud portaledge või ei jõua ta mitte? Sest ta muudkui oli ja oli teel ning kui ta lõpuks otsaga juba Eestis oli, oli ta mingis konteineris, mida kuidagi lahti pakkima ei hakatud. Lõpuks avaldas Leivo ise valmidust sinna konteinerisse ronida ja oma pakk välja otsida. Ei tea, kas mõjus see või jõudiski kätte selle konteineri kord lahti pakitud saada - igatahes juba reede hommikul oli portaledge käes.
Portaledge - kui friendid ja camalotid on eesti keeles nurksurvestusvahendid, siis portaledge´i võiks tõenäoliselt tõlkida rippvoodiks. See koosneb kokkupandavale raamile pinguldatud presenditaolisest kangast ning selle peale saab panna veel katte ehk fly. Ja kas ma juba ütlesin, et kogu see kaadrevärk riputatakse neljast nurgast keskpunkti kokku tõmmatud rihmadega kalju külge rippuma, et seal magada?
Reede õhtupoolikul tegime esimese riputamisproovi Lasnamäe spordihalli ronimisseinal. Ja laupäeval startisime juba Šveitsi poole, et uut rippvoodit ka ehtsatel kaljuseintel testida.
Meie sihtpunktkaljud olid Šveitsi keskosas, Interlakeni ja Meiringeni lähistel. Peamine erinevus kevadel külastatud Lõuna-Prantsusmaa Gorges du Verdoni kaljudega oli täiesti erinev kivitekstuur (kui seda nüüd nii võib nimetada): Šveitsi kaljud on tuultest ja sademetest justkui siledaks uhutud, nii et näpuotsad siin teravast kivist kannatada ei saa. Teistpidi - üldine siledus ja ümarus tähendab ka ainult väheseid konkreetseid järske sakke ja pragusid, haaramiseks-toetumiseks on ümaramad pinnad.
Nagu meie ronimispaaril kombeks, juhtis Leivo ka siin kõik marsruudid. Mis teha, kui mulle ei meeldi teadmine, et altjulgestuses kukkumine tähendab suuremat võimalust vastu kaljut haiget saada kui ülaltjulgestusega lahtikukkumine... Ja igatahes on mul väga vedanud, et Leivo on valmis minuga sellistel tingimustel ronimas käima...
Muide, ääremärkus: kaljuronimispiirkondades praktiliselt ei näe lühikestel marsruutidel sellist ronimisstiili, kus köis viiakse esironija poolt üles ja siis teised ronivad sama marsruuti ülaltjulgestusega. Ei - köis tõmmatakse tagasi alla! Ülaltjulgestus toimib ainult pikkadel marsruutidel teise ronija jaoks, sportlikku kaljuronimist tehakse ikka ja ainult altjulgestuses. Aga ega muul moel vist tõeliseks kaljuronijaks ei saagi...
Kuna meil oli seikluspuhkus, siis pühendusime sõna mõlemale poolele ehk siis nii seiklesime (ronisime) kui puhkasime. Seepärast ei olnud nii intensiivsed ronimispäevad kui kevadel, aga see-eest väga mõnusad.
Ja muidugi see kuulsusrikas rippvoodi! Muidugi ei sobinud temaga mässama hakata mingil lihtsal rajal ja nii balansseris Leivo üles mööda 6C olematute pidepunktidega seina, kus eriliseks maasikaks järsk negatiiv. Ning enne, kui ta jaamas oli, ei saanud ma talle isegi öelda, et mina sealt küll üles ei lähe. Ma ei julgenud isegi õieti hingata, mis siis teda veel oma jutuga segama hakata :) Aga õnneks oli ta ka ise ronimise kestel või ehk isegi enne seda ka minu peale mõelnud - nii et minul avanes võimalus ronimise asemel tõusta tugiköiel. Aas ümber jala, haarats selle küljes ja vöös Mini-Traxion (mis põhimõtteliselt on nagu väike haarats, ühtpidi liigub ja teistpidi peab) arenes ülesminek õige jõudsalt.
Siis tuli aga alla tagasi minna ning tassida autost kohale haulbag ehk varustuse hiivamise kott ning portaledge. Ja siis need jaama toimetada. Ja kuna Mini-Traxioni oli Leivol üleval jaamas vaja, pidin mina tõusma selle asemel haaravat sõlme kasutades. Mis, omavahel öeldes, oli minu jaoks samasugune pidev rist ja viletsus nagu Kaitseministeeriumil selle pidevalt laguneva Vabadussambaga... aga üles ma igatahes sain. Loodetavasti tähendab see head ennet ka Vabadussamba-jamale.
Koti hiivamise käigus kõlas aga ühel hetkel hele piu! ja miski vingatas hooga jaamast alla. See "miski", mis õnneks ka Leivost mööda tulistas, oli pinge all katki läinud tibloc. Leivo pärast kommenteeris, et ta enam ei nurise selle üle, et võistlustel on tibloci kasutamine keelatud - ehkki ülikerge ja väike tibloc oleks seiklusspordis hea kaasas kanda, näitas nüüd elu ise, et liiga turvaline ta just pole... Kahjuks küll ei õnnestunud meil katkist tibloci kui näitlikku õppevahendit hiljem nõlvalt üles leida.
Ja siis, tegelikult juba minu ronimise ajal, hakkas sadama vihma. Teised ronijad laskusid kõrvalradadel siuh ja viuh alla, köied muudkui lendasid vasakult ja paremalt, meie aga seadsime end kaljule ööbima. Vaid hetk enne suurimat padukat sai kategi peale ning enamvähem kõik asjad tõstetud hiivamiskotist rippvoodisse (mis nüüd sarnanes pigem küll telgiga, või siis äärmisel juhul baldahiinvoodiga).
Vihmaga asi ei piirdunud - üle käis ka kaks sahmakat äikest. Merepinnast ca 2000m kõrgusel, 30m vertikaalse kalju küljes rippudes on see... ütleme, et muljetavaldav.
Tegelikult õudne.
Aga läksid need rajuhoodki õnnelikult mööda, ja tegelikult oli seal rippvoodis üllatavalt turvaline magada. Turvaline just moraalses mõttes, nii et julges küll end nii lõdvaks lasta, et magama jääda.
Loodan sellest kõigest ka pikemalt ja põhjalikumalt kirjutada - see on seda väärt. Ja Leivo tegi videokaameraga ka filmijupikesi, mis kokkulõigatuna kõike kindlasti veel paremini edasi annavad kui minu sõnad.
Aga mis veel Šveitsist meelde jäi?
Ronimispaar, mis koosnes ca 25-aastasest mehest ja vähemalt 70-aastasest naisest: hõbehallid juuksed, kortsud, erksad sinised silmad. Arutasime, et ilmselt ronis lapselaps koos oma vanaemaga ja kujutasime ette vestlust stiilis: "Pojapojakene, sul on praegu puhkus, läheks teeks õige ühe 5C?" -"Olgu, vanaema, mul ongi kolmapäev vaba, ja võiks siis ikka 6A ka proovida..."
Veelgi muljetavaldavam oli aga taatide paar. Vaatasime seinalt, et üks paar tuleb nõlvast üles väga raskelt ja matkakeppidele toetudes. Kui nad lähemale jõudsid, oli asi selge - kaks vana meest, muidugi võtab järsk tõus võhmale. Aga kui taadid juba kalju kallale said asuda, panid nad üles nagu noored oravad, ning seda 6A rajal. Kui nad meie jaamast mööda laskusid (see oli päev, mil meie läksime seinale ööbima), küsis Leivo ühe käest, kui vana too on. Kaheksakümmend!!!
Nii need šveitslased rõõmsalt saja-aastaseks elavadki...
Ja loomulikult jääb Šveitsi mägesid ja alpiaasu meenutama pidev lehmakellade kanonaad. Külastasime ka kohalikku talujuustutööstust, kus 77 lehma piim ümmargusteks juusturatasteks vormus. Juust oli hea ja rammus, ja sarnaset maapiimale selle nö "lehma maitsega".
Ja kurvilised ja kitsad, aga uskumatult heas korras mägiteed. Lilled pruunide puitmajade terrassidel ja aknalaudadel. Kord ja hoolitsetus - ning muidugi mäed kõrgumas kõige selle kohal.