Käisime eile koos Mammu ja Katiga kinos, vaatamas Ain Mäeotsa filmi Setu lauluemast Taarkast. Naisest, kelle kohta Mammu sõnul veel praegugi Setomaal vanemate inimeste poolt öeldavat "Va hatatükk!" ja kuuldavasti isegi pildist möödudes sülitatavat. Setomaast, millest lapsed võiksid rohkem teada, sest nende isapoolsed juured ulatuvad ju sinna.
Film ise mulle tervikuna meeldis, ehkki algus mõjus natuke kokkuklopsitu ja hüplikuna. Aga õnneks püüdis siis pilku minu meelest lihtsalt imeilus Inga Salurand ja teda imetledes sai traagelniitidest mööda vaadata. Võibolla oli see alguse konarlikkus ka lihtsalt sisseelamise küsimus nii vaataja kui filmitegijate poolt, sest edasi läks paremaks ja haaras kaasa. Ja pani mõtlema ka.
Filmi peamiseks puuduseks, kui nii öelda, võib pidada liiga mitut lugu, milledest ühtki nende liigse paljususe tõttu täielikult välja ei mängitud. Kõigepealt eesti klassikaline libahundi-motiiv ehk heast suguvõsast põlisrahva ja tundmatut "võõrast verd" olendi vastandumine. Siis sama igipõline vastasseis loojakutsumusega ebatraditsioonilise inimese ning tavasid-jätkusuutlikkust austava staatilise kogukonna vahel. Kolmandaks vanemate paratamatu mõju oma laste saatuse kujundamisele, otse öeldes vanemate osa laste elu ära rikkumises (puudutab nii Taarka isa kui teda ennast). Taustaks moodsa, linnastuva elu vastandumine arhailisele maakultuurile. Kogu selle kompoti pidi siis kokku võtma ühe naise elulugu - ja liiga hästi ta sellega hakkama ei saanud. Halvasti küll kah mitte, õnneks.
Mammu ütles, et film ei tabanud absoluutselt Setomaa karget, vaoshoitud ja imeilusat olemust, vaid välja oli toodud ainult selle maanurga narrim pool - kõik see joomine, meeste ärplemised ja kaklused ja muu, mille pärast setosid pigem pilgatakse. Ehedat seto vaimu kandnud tegelaskujudest peamiselt Taarka ema, Tõnu Oja Vassona ja Marje Metsur vana Taarkana, teised tegelased olnud pigem karikatuurid.
Nii et Mammu oli vaadanud "Taarkat" pigem episoodies osaleva külarahva seast tuttavate otsimise pilguga. Mu tüdrukutel on aga kindlasti huvitav teada, et filmis kujutatud Soome rahvaluulekoguja Otto Armas Väisänen oli Setomaal olles tahtnud aga Taarka Soome presidendi juurde viimise kõrval peaaegu et kosida Mammu ema Irat - kah rahvalaulikusugemetega noort ilusat külatüdrukut, kes aga lugeda ega kirjutadagi ei mõistnud. Mammu on sellest põgusalt kirjutanud oma 1985.aastal välja antud raamatus "Igal õhtul Solenzaras", veel enam on seda lugu Väisäneni kirjade ja muu materjali põhjal uurinud folkloristist tädi Veera.
Setode osas mina väga hinnata ei oska, mulle kui eestlasele ei meeldinud hoopis folklooriloo jaoks nii olulise Anna Raudkatsi kujutamine maale sattunud naiivitarina. See, kuidas ta igal pool kõigile jalgu jäi või näiteks kahe tantsijaterea vahel hõljus, tema küsimused stiilis "Kas teie olete ka setu?" ja "Kas te võiksite mulle öelda, mis selle tantsu mõte on?"... no ma ei tea. Samas stseen "Tuljaku" sünniloost kohaliku puskari sünnitatud nägemusena oli naljakas ja vaimukaski oma ilmses ülevõllikeeramises - ehkki ei sobinud sellisena sellesse olemuselt siiski traagilisse filmi kui tervikusse. Minu arvates.
Kati ütles, et teda ehmatus "Taarkas" samuti nagu "Brokebacki mäes" elu alasti ja otsekohene jõhkrus. "Brokebackis" siis see "maha-ja-taha" stiilis armastusloo algus ning pärastine masendavalt hall argipäev, "Taarkas" elu harjunud, väljapääsmatu trööstitus. Muidugi, kui inimesed elavad Maslow püramiidi alumistel astmetel, on juba elementaarselt raske tuua oma ellu ülevust ja kõrgemaid väärtusi, aga kohati meenutas "Taarka" mullegi liiga palju naturalismi ja/või sotsrealismi saavutusi. Muidugi oleme me tänapäeva inimestena hepikumad ja pepsimad kui oldi 100-150 aastat tagasi, aga vist poleks mina soovinud kuulda näiteks nii palju otseütlemisi kui filmis praegu kõlas. Tõttöelda ma siiski ka päris hästi ei usu, et vana aja külarahvas nii palju ja pidevalt sel va jalgevaheteemal rääkis... Kultuuri ja kõrgemate väärtuste kiikamine ei tee aga kellestki veel inimest, nagu näitas filmi üks jõhkramaid hetki- Taarka tütre vägistamine Schubertit (vist oli ikka Schubert?) kuulanud kompleksides jaamaülema poolt...
Minu jaoks oli aga üks valusamaid stseene see, kus Taarka läheb kinkima oma tütrele ammu lubatud kübarat. Tütrele, kes ilmselt on terve elu igatsenud, et tal oleks oma erilise, särava, põlatud sõnalisest ema asemel tavaline korralikigav kodu tavalistest külainimestest vanematega. Tütrele, kelle Taarka on vastavalt oma lubadusele pannud Võrru õmbluskooli - ja kes siis kannatlikult küürutab teiste samasuguste näitsikute ühetoonilises rivis vuriseva õmblusmasina kohal, samal ajal kui tema põlatud lauluema tuleb tagasi ühe külanaise jaoks tõeliselt maailmareisilt Soome, kus ta kohtus isegi presidendiga... Annet, igatsusi ja iseloomu ei saa pärandada, ütleb see stssen. Ja mul on kohutavalt, kohutavalt, kohutavalt kahju Tatost, kes iialgi ei jõudnud tema poolt nii palavalt igatsetud tavalise korraliku inimese argipäevani.
Püüdsin mõelda, kas inimesena mulle Taarka meeldiks. Ilmselt mitte ja küllap hoiaksin minagi temast pigem eemale - olles samas valmis tema loomingust heldimise hetkel talle oma hõbeehteid kinkima, et ta saaks rahvast esindades ikka väärikas välja näha. Küllap on see tavainimese üsna tavapärane suhtumine veidrikust ja veidi ohtlikust loojasse. Tänapäevalgi.