Pikemalt reisilt tagasijõudmine sarnaneb minu jaoks natuke pohmelliga: et pidevalt on kuidagi nõrk olemine ning ei saa millegagi õieti otsa peale. Eriti kui sellega kaasnevad ajavahest ülesaamise vaevad nagu minul läänepoolkeralt kodukamarale tagasi tulles on.
Jah, imelik: sinna sõites ajavahet nagu ei tunnegi. Astud lennukist maha ja hakkad elama kohalikus rütmis. Seevastu tagasi tulles on veel nädal hiljemgi pärastlõunal õudne unevaev ning öösel seevastu silmad pimeduses pärani.
Ja kuidas küll need päevad, mis reisil olles nii pikad tunduvad, siin nagu tormates käest kihutavad? Tõused voodist (enda meelest) ebainimlikult vara, hommikusöök-tööle… ja juba hakkab akna taga hämaraks kiskuma, kuid tegematajäänud töid on lehele jäänud veel pikk nimekiri ning selleks, et järgmine päev kergem ei tuleks, tuleb need tulevase päeva ootejärjekorda panna… Jõuad koju ja justkui nagu ei jaksa midagi teha. Jääd diivanil magama – selleks, et öösel üleval olla ja hommikupimeduses end mobiili nõudliku helina peale uuele ringile ajada…
Muidugi on kodus olla mõnus ja tööl huvitav – aga jah, kohanemine on raske…