Ode Liisi 18.sünnipäev tuli sügisel, mis tänavu algas juba eelmisel päeval ja justkui märkimaks, et tegu pole enam suveajaga, sadas terve öö lakkamatut vihma. Aga nagu ikka Ode sünnipäevadel – hommikuks see lakkas ning pilve vahelt piilus pimestav sügispäike.
Ode veetis terve hommikupooliku köögis, et teha külalistele quiche´i, soolaseid muffineid, caesari salatit, torti, tuuletaskuid, jäätist, puuviljasalatit… Kuna mina ja Kati peame köögis askeldamist pigem tööks, olime natuke mures, et peaks sünnipäevalast sellest vaevast vabastama –aga kokkamist armastav Ode ajas meid konkreetselt jalust minema. Olgu, natuke abitöid lubas lõpuks teha.
Ja – Her Kitchen Rules! Kõik oli valmis täpipealt õigeks ajaks ning imemaitsev.
Sünnipäeval istusime ja rääkisime toredaid ühiseid mälestusi – eeskätt muidugi Odest. Väike valik neist.
Karin: Vastsündinud Ode tundus imeväike ja peente jalgadega, ehkki tegelikult oli Kaja lastest sündides kõige suurem.
Kui ma teil kord Tartus külas olin, sattusin peale Ode jonnihoole. Ode tuli kööki, kus mina ja Kaja istusime ning kisas koleda häälega ja vaatas kurja näoga altkulmu. Kuna Kati ja Jüri jonnimist ma ei mäletanud või polnud neid eriti näinud, olin väga ehmunud. Jonniv laps tundus hirmutav ja võõrastav – ma ju ei teadnud väikeseid lapsi. Kaja võttis aga Ode sülle ning kui ma talle laua peal käelooma tegin hakkas Ode naerma. Mul oli väga hea meel J
Kui Ode, Kaja ja Kati tulid haiglasse vastsündinud Martinit vaatama, tahtis Ode kogu aeg, et ma Martini üles ajaks, aga Mummi keelas. Ehkki mina ise oleksin tahtnud. Ode oli 5a ja tundus juba hirmus suur.
Ode ütles väikselt väga rõhutatult „Ei!“ , kui talle miski ei meeldinud – aga kui Kaja ütles samamoodi, teda järgi ahvides „ei!“ , põrutas Ode: Sina EI ütle EI!“
Hirmus kahju oli Odest siis, kui tal oli pikka aega silmapõletik. Pikka eaga sellepärast, et algul raviti seda kui õietolmuallergiat, arst ei tundnud silmapõletikku ära.
Ja lõpetuseks kordaksin Onu Peebu natuke kahtlasevõitu komplimenti, aga siiski komplimenti, mille ta algselt kunagi mulle tegi: Kuidas kasvas sellest tavalisest pontsakast tüdrukust nii ilus neiu?
Mummi: Paljuräägitud lugu, kuidas Ode õppis jalgrattaga sõitma. Täitsa iseseisvalt, aina proovis ja kukkus, proovis ja kukkus. Lõpuks sõitis roosipõõsasse ja kukkus seal – aga pärast seda sai ka rattasõidu selgeks. Ilmselt ei tahtnud enam roosipõõsasse 
Kui jalgratastest veel rääkida, siis enne pärisrattaga sõitma õppimist oli Ode väga usin ja osav tõukerattaga sõitja.
Ja kord hiljem sõitis Ode jalgrattaga – see oli maalt sinine „kitseke“ – Mäepealse mäest niimoodi alla, et ei pööranud teele välja, vaid pani risti üle tee ja siis edasi sealt järsust kaldast jõe poole.
Ode ise meenutab: „Nägin mäest alla sõites, et auto tuli, ehmusin ja pidurdasin. Auto läks eest läbi - aga mina olin nii ehmunud, et sõitsin edasi, risti üle tee, ja otse mäest alla.“
Vanaisa: Minul tekkis kunstiline inspiratsioon vaadates 2-aastast Odet selle roosipõõsa ees puhkpilli mängimas. Sai väga ilus foto!
Martin: Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis Ode rääkis lugusid oma siniste silmadega nukust.
Mammu: Kui Ode haiglast koju toodi, oli ta väga valmikene, üldse mitte vastsündinuna krimpsus, vaid väga ilus. Tegi silmad lahti ja vaatas uudishimulikult.
Ühte ehmatust mäletan ka mina Odega seoses: kui Ode oli 3-aastane, tahtis ta Vabaõhumuuseumis kõrgest kaldast alla astuda – suurivaevu sain kinni haarata.
Mingil ajal oli Ode mängus Proua Tammeorg, aga varsti hakkas ta väga vihastama, kui teda proua Tammeoruks kutsuti. (Heleni vahemärkus: „Aga mina tahtsin kunagi olla Shreki eesel!“).
Kõige ilusam aasta oli minu jaoks see, kui olime argipäevadel lastega kolmekesi Tartus – lapsed ootasid igal hommikul telefoni juures, kui vanemad Tallinnast helistavad, alles siis läksime lasteaeda.
Kati: Minu kõige esimene mälestus Odest on, kui läksime issiga Odele sünnitusmajja järgi. Meil olid punased roosid, mäletan haiglaseinu ja teadmist, et läksime Odet koju tooma. Lilled olid ilusad ja haiglalõhn veider.
Kord olime maal seenil ja leidsime Jüriga suure loomapealuu. Mõtlesime ja arutlesime, mis loom see on – siis tuli Ode ja ütles väga autoriteetselt, et see on jänes. Aga Jüri pööras pealuu jalaga teistpidi ja sel olid sarved küljes! Sarvedega jänes oli teema, millega sai hulk aega Odet narrida.
Veel üks narrimisteema oli Ode 10.klassi füüsika üleminekueksam, kui Ode arvutas lootusetult mööda selle, kui kiiresti teeb Kuu ümber maa ringi.
Jüri: Meil oli narivoodi. Ode magas üleval ja mäletan, et kord oli ta haige ja oksendas, ja mina ei julgenud siis magama minna.
Kati seoses narivoodiga: Meie mängus oli üleval lennuk ja all laev, ja alati kukkus mõni „laps“ lennukiaknast alla. Vahel viskasime teise lapse järgi, et mine allakukkunule appi.
Narivoodis olid meil kaisuloomad. Ükskord lugesime üle kõik kaisuloomad, neid oli üle 30. Kui Ode need kõik oma voodisse võttis, siis vaevu mahtus ta ise sinna.
Ode ise: Tartu-elust mäletan elutoa diivanit, mis eri osadest koosnes. Ja seda, et köögilauas olid prussakad – kui me ära kolisime, siis ma mõtlesin, et kas uued elanikud ikka teavad, et nad seal olid?
Esimesel koolipäeval kinkis 12.klassi tüdruk mulle pulgakommi. Ma kirjutasin selle oma päevikusse (Jüri: „Ja mina pärast lugesin!“)
Kõige hirmsam mälestus? Väikeolekust mäletan, kuidas kord kaotasin toidupoes emme ära. Olin väga hirmunud, jooksin ühe võõra naise juurde, arvates, et see on emme, ja kohkusin veel rohkem – aga õnneks oli emme kolme sammu kaugusel
Kõige ilusam mälestus on aga sellest, kui emme tõi minu 8.sünnipäeva eel Kisti. Siis ma muidugi veel ei teadnud, milline põrgukass temast tuleb ja mis temas peitub (Kati: “Et temas peitub põis!”) Kisti oli päris tilluke, ma ma ei julgenud teda süllegi võtta, kartsin, et teen haiget – emme siis õpetas, et ühe käega tuleb pepu alt toetada. Meil olid küll Tartus ka kassid olnud, aga sel ajal olin ma ju väga väike.
Mäletan veel, kuidas varakevadel käisime maal jalutamas. Oli väga libe, jää peal vesi. Mummi lohistas mind enda taga mööda jääd, aga äkki kukkusime koos pikali lompi ega saanud kuidagi püsti, muudkui siputasime seal vees. Emme ka ei aidanud, ainult naeris südamest meie üle.
Kord oli meil kodus mahla, aga kui mina seda võtta tahtsin, olid Kati ja Jüri kõik juba ära joonud. Mina karjusin ja jonnisin emme süles „Ma tahan mahla!“ , aga Kati ja Ode lindistasid – tollal veel mingi kasseti peale - ja lasid mulle seda ette veel aastaid hiljem. Lõpuks läks see õnneks katki.
Üks lahe ütlus tuleb maalt meelde: Mina kivikuningas, sina sinikopsik!
Kairi: Üks hea sõnaleiutus Odelt. „Kaua sa siin rehad?“ küsi ta, kui Kaja võttis loogu üles.
Mart : Mäletan üht Ode juukselõikamist. Kaja ei teadnud, et me Odel juuksed lühikeseks lõikame, ja oli päris üllatunud, kui Odet nägi.
Kairi samast juukselõikusest: Me tegelikult ei tahtnud nii lühikeseks lõigata, ainult piirata, aga kuidagi tuli tuulehoog ja üks salk läks maha, siis tuli juba kõik samamoodi võtta.
Anna: Kord väikestena peitsime end Odega vaarikapõõsasse. Kõik otsisid meid, terve pere, kõik muretsesid aga meie olime vait – tss, tss J
Leivo: Krimmis ühel palaval päeval l��ksime mägedesse ja lapsed tüdinesid kõndimisest suhteliselt kiiresti ära. Ode moodustas siis Kreetega liidu, et mitte enam edasi minna, vaid tagasi pöörduda. Ode: „Tundub, et me kaotasime, sest ma mäletan, et läksime edasi“. Leivo: „Aga te olite väga edukad selles, et olite järjekindlad om püüdlustes. Ja kõik tulid teie püüdlustega kaasa, kõik olid väga fantaasiarikkad endale edasiminekut takistavaid muresid leidma. „
Kreete: Varateismelistena olime pea iga päev käisime koos, tegime süüa ja üksteisele meiki. Lainerijoon tuli nagu pandal ning diskomeik tähendas erinevat värvi silmalauge. Lauvärv oli üldse ikka kulmuni välja. Aga soengut oli Odele raske teha, sest tal olid vahepeal ju lühikesed juuksed –soeng lõppes ikka sellega, et panin talle lihtsalt klambri pähe.
Sina vapper, elav, seltskondlik, kartmatu, lõbus, naljakas, hooliv, soe, sõbralik, ilus ja armas Ode – me kõik armastame ja hoiame Sind väga! Palju õnne sünnipäevaks ja tervele järgnevale eluteele!
