Ülemiste vanakest pole vajagi, piisab korralikust paduvihmast, et Tallinna kurjakuulutavalt vesiste nimedega tänavaid - Tuukri ja Jõe ja neid ümbritsevat piirkonda - tulvava lausvee alla matta.
Pühapäeva õhtul, pärast kaks päeva kestnud lämbeid suveilmu, tuli taevast alla suur valge vesi. Ning õhtul kella 22 paiku oli minul õnnetu mõte sõita Kalamajast Lasnamäele, et tuua ära tööle ununenud kassid, mida järgmisel hommikul Püreneedesse matkale lendav Kadri veel õhtul laenata tahtis.
Kui ta mulle reede õhtul kasside asjus helistas, olin ma juba töölt ära, kuid see tundus nii lihtne: pühapäeval pärast Osmussaarelt tagasi jõudmist sõidan sipsti töölt läbi, võtan kassid ja kadri saab need kenasti kätte. Aga jumal naerab, kui inimene plaane peab :)
Esiteks läks meil Osmussaarelt tagsi jõudmisega kauem kui ma algul arvanud olin, aga sellestki poleks olnud midagi. Küll aga oli "midagi" paduvihmast, mis õhtul taevaluukide avanedes alla pahises.
Sellest, et midagi on valesti, sain tegelikult aru juba Norde Centrumi juures, kus Põhja puiesteed kattis suur, poole rattani ulatuv järv ning osad autod juba seal kõrval ohutulede vilkudes kõnniteel seisid. Aga üldine liiklusvool (autosid oli päris palju) surus end ettevaatlikult järvest läbi.
Vaade Jõe tänavale näitas, et tänav väärib oma nime. Veel enam vääris seda kitsas majadevaheline Tuukri, kuhu ma mõtlematult sisse sõitsin.
Mööda Tuukri tänavat voolas sügav veemass, kuhu auto sügavale sisse sukeldus. Ja ees oli näha ohtrasti vilkuvaid ohutulesid - selge, mingi jama. Ja minul hakkas vesi juba ukse alt sisse immitsema.
Õnneks olin kohas, kust sai teha parempöörde majade vahele - seal tõusis ka maapind pisut kõrgemaks - ning majade vahelt sain uuesti autonina Jõe tänava poole. Tõmbasin sügavalt hinge ja sukeldusin vasakpööret tehes sealsesse uude jõkke. Kogu aeg oli hirm, et auto jääb seisma. Ent vesi oli küll sügav, aga mu tubli auto kannatas selle välja. Ainult pidurid olid märjaks saanud, nii et kui pärast Narva maantee risti maapind jälle tõusma hakkas, tuli koduni sõita ülimalt ettevaatlikult.
Kadri sai siiski oma kassid kätte - tulin esmaspäeva hommikul pool tundi varem tööle (Tuukri tänavat igaks juhuks vältides :) ja Kadri põikas teel lennujaama siit läbi. Õhtul oli küll tunne, et kogu maailm on selle kassiprojekti ja minu vastu, kuid lõpuks lahenes kõik siiski õnnelikult.
Aga kuhugi sinna veemassi kaotasin ka oma auto esimese numbrimärgi. Peangi nüüd uurima, kuidas uut saab. Igaks juhuks teavitasin politseid numbrimärgi kaotamisest ja nende leitud asjade bürood kah. Nüüd on järjekorras ARK, kust seda duplikaati paeks saama tellida.