Igakevadine akende lahtikruvimine ja mõlema klaasi kahelt poolt pesemine jääb tänavu ära, sest tellisime korterile pakettaknad. Kuna isa on teinud mulle aastaid ajupesu puitakna eelistest, lõin kaasa Glaskeki veebruarialguse kampaanias "Puitaken plastakna hinnaga" (kas ma juba märkisin, et mulle meeldivad igasugused kampaaniad?) ja tellisin aknad ära. Nojah, paneelmaja korteris poleks muidugi olemuslikku vahet olnud ning ka plastaken oleks suurepäraselt sobinud, aga eks isa sõna peab kuulama :)
Eile said aknad paika. Kuna Glaskekist helistati kolmapäeva pärastlõunal välkküsimusega, kas saaks juba homme paigaldama tulla, polnud minul mingit võimalust oma järgmist päeva kiirkorras ümber mängida. Ja nii oli Kati see kangelane, kes terve päeva töömeeste seltsis veeetis ning pärast ka esmase koristuse tegi. Mina kraamisin-kraamisin-kraamisin õhtul ka, aga peent tsemenditolmu ja tillukesi vahtplastitükikesi on varjatumates sopikestes ilmselt veel hulgaks ajaks.
Kassi taipasime eelmisel õhtul õnneks Karini juurde pakku viia. Õnneks sellepärast, et töömehed üllatasid sellega, et KÕIK korteri aknad võeti korraga eest ära ja alles siis hakati uusi panema. Meie olime enne lihtsameelselt arutanud, et võiks ju Kistit niikaua ühes toas hoida, kuni teistes tegutsetakse ja pärast kiisu mõnda valmissaanud ruumi üle kolida... Aga viisime siiski ära ja hea oligi.
Hea ei olnud aga see, et Katil on praegu kõrvapõletik. Nii et läbituhiseva tuulega korterist kuuldes hakkasin ma tema pärast juba tõeliselt muretsema. Paistab aga, et Kati on visa hingega ja midagi hullu see töömeestega tuuletõmbuses tsillimine talle ei teinud.
Nüüd tuleb veel oodata aknapõskede viimistlejaid ja saabki hakata asju vanadele kohtadele tagasi paigutama. Seniks elab näiteks draakonipuu vannitoas.