Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Tarbijanurin

Aina harvem tuleb ette seda õnne, et kui on vaja tuua poest suurem ports erinevat toidukaupa, saad selle kõik kätte ühest kauplusest. Ühelt poolt on muidugi tore, et poeketid püüavad sortimendilt eristuda, aga kui minu maitse on selline, et jaotub laiali kõikides poekettides pakutava vahel, on see lihtsalt tüütu. Ja ajakulukas.

Prismas ja Rimis on puuviljadel hea valik ja keskmisest soodsamad hinnad, aga mõlemas on lihalett kesine. Prismas, õigemini, pole kaaluga müüdavat liha üldse ja ma vihkan suurte koguste ostmist väikestes plastmasskarpides.

Üldiselt tundub, et kõige enam mulle vajalikku kaupa on Selveris. Seal on ka  parim kartulisalat (ja üldse parim köök) - aga viimati üllatasid nad mind ebameeldivalt sellega, et lihaletis pole enam Rakvere Lihatööstuse kaupa, ainult Saaremaa oma. Ega mul pole otseselt midagi Saaremaa lihatööstuse vastu, aga eelistaksin siiski Rakveret. Võibolla lihtsalt harjumuse tõttu, aga mulle ei meeldi, kui poekett algatab minu harjumuste ümberkujundamist.

Meie lemmikuid Wurzeneri maisihelbeid müüakse viimasel ajal ainult Rimis.

Aga Ode lemmikuid Tere mustikakohukesi Rimis ei ole. Vähemalt mitte neis Rimides, kus mina käin. Ja vahepeal oli pikk periood, kus Nordea Rimi, mis jääb Leivo kodusõiduteele, ei müünud Leivo lemmikut Kirde saia (nüüd õnneks jälle müüb). Samuti pole alati saada Karumsi vanillikohukesi.

Fizz Natural Apple (minu viimase aja lemmik-tehissiidri) ostmine on üldse nagu õnneasi – ma polegi areu saanud, kus ja millal teda on ning kus ja millal pole. Kui pole, ostan asendustootena Kopparbergsi, seda on õnneks olnud igal pool (isegi Maximas, mis on minu jaoks üks tundmatute ja enamasti mittemaitsvate kaubamärkide taimelava) ja alati.

Suhkrust ma parem ei räägigi. Pärast seda, kui ostsin õnnetul kombel mingit pulbristatud suhkruollust, julgen osta suhkrut ainult plastpakis, millest terade suurust läbi näen. Aga ma ei ole veel aru saanud, kust poest võiks alati sellist suhkrut saada –  vist Maximast, vähemalt olen sealt saanud seda kõige sagedamini.

Üks igavene tüütus ühesõnaga. Ja ärge hakake ütlema, et meenutagu ma oma lapsepõlve, kui poodides üldse midagi saada ei olnud ning eraldi olid leiva- ja lihapäevad...

 

Kommentaarid (1) -

  • Siiri

    11.04.2011 17:55:31 | Vasta

    Kõlab tuttavalt Smile Ainult et mina ostan omale toitu New Yorgis. Puu- ja juurviljad toon ühest poest, liha ja mahla teisest, saia toon pagari juurest ja sinki ostan nn. Ida-Euroopa poest. Koogid saan teisest pagarist. Ning rukkileiva teen ise (jahu selleks toon 7 km kauguselt Smile). Kord kuus käin Brighton Beachil (metroosõitu 1,5 tundi) vanu häid toiduaineid toomas (pelmeenid, päris hapukoor, kohupiim, vürtikilud, Laima šokolaad jms).
    Alguses nurisesin ka, aga kolme aastaga harjusin ära Smile

Lisa kommentaar

Loading