Täiesti uskumatu, aga kunagi kolleegide omaalgatusest sündinud firmaüritus “Teatrifestival” on jõudnud 11.tegutsemisaastani! Aegade jooksul on etendatud draamasid ja komöödiaid, kantud ette muusikale ja isegi balletti – lavastajad, stsenaristid ja kandvad lavajõud ikka kõik meie eneste hulgast.
Eks muidugi väikeseid väsimuse märke ole näha: tänavu ei jõudnud keegi etendusi ette valmistada. Aga kus häda kõige suurem, seal nutikus kõige lähem: etendus valmis kohapeal improvisatsioonina, näitejuhiks seekord väljaspoolt appi võetud professionaal Rednar Annus. Loomingulise avamiseks pani ta inimesed näiteks lavastama erinevaid pilte – näiteks Lauluväljakut, kus igaüks pidi valima esimese pähetulnud rolli ja kehastuma vastavalt sellele osaks selles pildis – kes oli laulukaar, kes laulupeo tuli, kes laulja, kes hoopis Makarovi flööt… Naljakaimad leiud erinevates piltides olid näiteks “Tüüpiline eesti mees, kellele miski korda ei lähe”, “4G”, “Leviauk”, “Hirmutunne” jne.
Kuna festivali teemaks oli seekord kino ning kogu üritus pühendatud Eesti filmi 100.aastapäevale, oli meie ülesanne teha kohapeal “Mehed ei nuta” ainetel uus film “Nomofoobia”. Nomofoobia – see on Barcelona MWC-lt imporditud sõna, mis tähendab inimeste hirmu mobiilita jäämise ees.
Film sündis sel moel, et lavale kutsuti seitsmekaupa näitlejaid, kes kinolinalt nähtud “Mehed ei nuta” stseeni alusel pidid lavastama stseeni “Nomofoobiast”. Tõttöelda sai tulemus küll algupärandist üsna kauge, praktiliselt äratundmatu, aga lõbu oli laialt. Minu kandvaks rolliks oli näiteks etendada vastutulevat autot stseenis, kus inimene autos avastab, et on unustanud mobiili 135 km kaugusele … Ma tõesti pole vist kuskil mujal üritustel nii palju naernud kui igal Teatrifestivalil!
Naljakast naljakaimaks läks asi aga siis, kui üks trupp pidi lavastama filmi vahele reklaamid ja seda saalist ette antud teemadel. Aega klipi ettevalmistamiseks oli 30 sekundit. Tulemused said umbes sellised:
Reklaam “Võta endale kass”
Näitlejanna 1 Näitlejanna 2-le: “Võta endale kass, kass on nii armas loom…”
N2: “Ei, ma ei taha!”
Tuleb Kass (Meesnäitleja). Hõõrub end N2 sääre vastu, poeb jalge vahelt läbi, kaapab käpaga kintsu, nurrub… Kuna Kass on meie üks talendikamaid meeslavajõude, näeb stseen välja ehtsa kõutsi miilustamisena. Saal hoiab kõhtu kinni.
N2 (püüdliku heldimusega): “Nii armas! Ma võtan endale kassi!”
Kass jätkab jala vastu hõõrumist, miilustamist ja poeb veel mitu korda jalge vahelt läbi, aeleb jalus…
N2 (lavalt põgeneda püüdes, Kass ümber jala kinni hoidmas ja kaasa lohisemas): “Ära tee enam! Ma juba võtsin su endale!”
Reklaam “Toeta asotsiaale”
Naisterahvas poseerib laval säravalt rohelises pluusis. Mööduvad Mees ja Naine.
Mees: “Vaata, tema peseb alati oma pesu selle pesupulbriga, mille rahast läheb üks euro asotsiaalide toetuseks…”
Naine: “Ja siis?”
Mees: “ Mis mõttes ja siis? Sinu pluus oli enne samasugune, aga vaata seda nüüd!” (Naisel on seljas silmapaistvalt teistsuguse lõikega beež pluusike. Saal rõkkab.)
Mees: “Sa peaksid ka hakkama seda pesupulbrit ostma, millega asotsiaale toetatakse!”
Naine: “Aga ma ei taha asotsiaale toetada!”
Mees: “Ah, ära õienda!”
Mul oleks väga hea meel, kui leiaksime endas jaksu seda vabatahtlikku-omaalgatuslikku firmapidu ikka edaspidigi elus hoida!