Täna on rahvusvaheline lemmikloomade päev. Meie kass Kisti Kasutu Meow (pildil) sai selle puhul tavalisest erilisemat kassitoitu, rott Nürksa Rotu Nussa jooksis hommikul mööda Ode kätt ning kõrbe-kääbushamstrid Pisike ja Tilluke said imetletud.
Aga just eile kuulsin, et üht teist kassi on suvilapiirkondade vahel rängalt jalaga löödud. Mul oli kohutavalt kahju - nii sellest, et mis inimene see küll on, kes väikesele karvapallile jalaga virutab, kui sellest, et ka mina olin kaudselt selle kassi käekäigus süüdi. Sest kuuldes, et omanikud on ise juba linna kolinuna kassid veel mõneks ajaks omapäi suvilasse jätnud (käivad neile muidugi süüa viimas), hakkasin korraks küll teravalt õiendama, et nii ei tohi - kuid hammustasin siis keeleotsa. Et pole nagu viisakas teisi täiskasvanud inimesi elama õpetada. Nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud edasi õiendama, isegi kui oleksin selle tõttu endale solvumise, etteheited ja pahameele kaela tõmmanud.
Ja tööl rääkis täna üks ema, kuidas tema esimeses klassis käiva lapse õpetaja soovitas lemmikloomade päeval igaühel oma lemmik kooli kaasa võtta. Appi!! Õpetajal olid kahtlemata head kavatsused lastele loomaarmastuse õpetamiseks ja ilmselt ka tore ettekujutus, kuidas kõik rõõmsalt lemmikutega hullavad. Aga koolipäev kestab ju ka esimeses klassis päris kaua. Ning minu töökaaslane ütles, et tema igatahes ei soovi kujutledagi, kuidas nende dobermann melust ja võõrast ümbrusest heitununa end lapse käest lahti rebides nii lapse pinginaabri kui tolle tsintsilja närvivapustusse ehmatab. Kui see tsintsilja muidugi pole melust, silitavatest kätest ja ja võõrast ümbrusest juba varem närvivapustust saanud... Nii et tema saatis lapse - tolle pisaratest hoolimata - kooli ainult koera fotodega.
Aga teeme siis täna kõik oma lemmikutele kaks korda rohkem pai kui tavaliselt, jookseme ja mängime nendega, näitame välja oma armastust samamoodi, kui nemad näitavad meile - ning peame alati ja iga hetk meeles, et vastutame kõigi eest, kelle oleme taltsutanud.
___
Täiendatud õhtupoolikul. Välja on kuulutatud allkirjade kogumine loomakaitse parendamise nimel Eestis. Ma ei ole seni kunagi mitte üheski internetiallkirjade kogumise ürituses osalenud, aga nüüd osalesin. Loomakaitse Selts teeb minu meelest väga head tööd, eelkõige just inimeste suhtumise muutmisel, ja kokkupuuted selle juhi Helen Roosimägiga on alati turgutanud usku headuse võimalikkusse.