Kalamaja vanas majas elamine tähendab palju rõõme vanast miljööväärtuslikust piirkonnast, kesklinna lähedusest ja muust, aga ka otsatult palju tegemist, et aastakümnete jooksul norguvajunud ja käestlastud ilu taas välja tuua. Leivo hakkas eelmisel aastal meie kaheksakorterilise maja ühistu esimeheks ja minulgi on tekkinud selge tahtmine seda maja ja ühtlasi meie elukvaliteeti parandada. Ja kõige selle käigus olen jõudnud seda maja juba ka armastama hakata - Tammsaarel oli kohati ikka õigus, et kui teed tööd, siis tuleb ka armastus...
Eelmisel teisipäeval toimunud ühistu koosolekul sai otsustatud, et seni mõtteliste osadena jaotatud keldriruum saab kujundatud reaalosadeks, et igal korteril oleks tema pinnaga võrdeline osa keldrist. Praegu kippus olukord selliseks, et mõnel korteril oli ajalooliselt olnud võimalik endale suurem ruum hõivata ning mõni päris vaeslapse ossa jäänud. Korteriühistu juhatusele oli muuhulgas esitatud näiteks üks armas kiri, kus keldriboksita jäänud elanik kurtis, et tema asjad asuvad keldris "surnud mehe kolu otsas" või "peidetuna ühistesse ruumidesse". Muidugi vajas see olukord ja keldrikorraldus tervikuna lahendamist ning uus kokkulepe peaks õigluse jalule seadma. Tuleb ainult täpselt selgeks saada, milliseid samme tuleb selle kokkuleppe kinnistamiseks konkreetselt astuma (see tuletabki meelde, et linnaosavalitsus pole mulle selles osas nädala jooksul vastanud, pean ennast ilmselt meelde tuletama).
Teine teema oli seotud autodega. Kuna linna(osa)valitsusel on plaan muuta Niine tänav kahesuunaliseks, kus enam ilmselt peatudagi ei saa, parkimisest rääkimata, tuli mõelda autode hoovis parkimise korraldamise peale. Otsustasime selleks teisaldada kolm ilukändu ning esimese põõsarea lubas üks vene pere ümber istutada.
Nädalavahetus oligi siis otsuste elluviimisega alustamise aeg. Kui nägin ülakorruse-Enet aeda siirdumas, viskasin kähku endalegi tööriided selga ning läksime kändude asja uurima.
"Ilukänd" tähendab seda, et kunagi on hoovimüüri äärest maha võetud üks vana jäme puu ning tema tüvest saetud seest õõnsaks mädanenud juppidesse on istutatud lilled. Valdavalt on ka tüvejuppide üks külg kõdunenud ning selle asemele on laotud väikestest paekivitükkidest asendusserv. Alusatsimegi kõigepealt nende servade lahtiladumisest ning pidasime siis plaani, kuhu kolm tulevasele parkimisalale ette jäävat notti teisaldada. Lõpuks grupeerisime liivakasti ja suure lillepeenra lähistele kaks "kännukogumit": ühe kolmese klumbi suure lillepeenra ja liivakasti lähistele ning kahese päriskännu juurde müüri äärde. Minu meelest sai ilusamgi kui enne, kui need kännud üksikult hajali mööda õue olid.
Hekipõõsaste ümberistutamise osas ütles Ene elutargalt, et lubadus lubaduseks, eks näis, kas neid keegi ka tegelikkuses istutama tuleb. Meil omakorda polnud nende ümberistutamisega kiiret, sest need vanad ja valdavalt puitunud tüverootsudest koosnevad põõsad meile kummalegi eriti ei meeldi. Lisaks on nad istutatud sel moel, et jagavad pikliku õue kaheks veelgi piklikumaks koridoriks. Arutasime, et kui nende põõsaste krasotaad vähemalt sõnades hindavad naabrid enne maa külmiumist istutamistegudeni ei jõua, tuleb põõsad lihtsalt halastamatult maha võtta. Aga kui jõuavad, no las nad siis istutavad need kuhugi paremasse kohta, ehkki mõistlikum oleks ilmselt hoopis uued põõsad tuua...
Kui laupäev oli aiapäev, siis pühapäeval siirdusime Leivoga keldrisse. Selleks, et tühjendada ära üks oma kolmest keldriboksist - sinna peaks järgmisena oma asjad (või õigemini eelviidatud "surnud mehe kolu") ümber kolima uus majanaaber. Aga selleks, et ühte boksi tühjaks kolida, pidime eelnevalt teise ruumi tegema - ja selle ruumitegemise käigus sai keldripõrandalt välja kantud no tõesti mitusada kilo aastate jooksul briketist pudedenud mulda. Usun, et lillepeenrad rõõmustasid selle panuse üle ja meie rõõmustasime ka, sest keldrisse sai tublisti ruumi juurde. Ühtlasi tuli mullasügavusest üllatuslikult välja hulk terveid brikette - ladustasime need riita, näis, kas kuivavad veel kasutuskõlblikuks.
Keldriga on meil üldse päris suured plaanid - eks ta olnud parasjagu käest ära ruum kah. Ja muidugi on suured plaanid fassaadiremondiga, ja siis see hoovi ümberkorraldus... Täitsa nagu majaomaniku tunne kohe :)