"Palun, teeme selle kastreerimise lõpuks ometi ära!" nõudis mustavalgekirju kõuts suurelt tänavaplakatilt, ja Ode Liis panigi Eesti Loomakaitse Seltsi kampaania raames Tiffule opiaja kinni. Tõsi, steriliseerimiseks, sest Tiffu on emakass.
Ajastus muidugi sai hullem kui hull: Ode pranglimise ja ekskursioonile sõidu päeval ja päev enne minu ja Leivo reisile minekut, mil käed-jalad niigi askeldusi täis...
Ettevalmistused algasid juba ööpäev varem, sest 24h enne oppi ei tohi kass süüa. Ja muidugi ei toitnud me siis ka Kistit, sest kuidas sa muidu õnnetule Tiffule selgeks teed, miks temale süüa ei anta aga teine kass saab... Niigi oli raske, kui hommikusöögi ajal istus põrandal tooli kõrval kaks näljast ja nõutut loomakest, kes iga aplate inimolendite suutäit lugesid.
Ja kaheksa tundi enne oppi tuli ära koristada ka vesi, nii et vaeste kasside nõutus süvenes veelgi.
Tiffu kliinikuks sai Best-Vet-Eliit loomakliinik, mis minu töökohale ka kõige lähemal. Plaanisin kassi viimise ja toomise tööle ja koju sõiduga ühitada... aga noh, jumal naerab kui inimene plaane peab. Aga ette tulnud kiirustamised ja sekeldused pole pikas perspektiivis õnneks olulised ja igatahes sai kass õnnelikult nii viidud kui toodud.
Tiffut tagasi saades oli ta veel täiesti unelaksu all. Magas oma kandepuuris, aga silmad lahti ja suu irvakil. Esimese hooga lausa ehmusin - surnud??? Aga külg kergelt tõusis ja langes ning minu kiisutamise peale liikusid korra isegi silmalaud.
Koju jõudes oli Tiffu juba niipalju toibunud, et lohistas end puurist välja. Kõndimine ei ole talle tavalisteski oludes lihtne töö, opijärgselt aga päris keeruline. Tõttöelda oleksin ma eelistnud tema paigalpüsimist, aga ta kohe pidi püüdma end püsti vedada. Ainult selleks, et abitult külili käntsatada...
Saime kliinikust kaasa ka plastmassist krae, et Tiffu haavu lahti ei lakuks. Ent kuidagi, mitte kuidagi ei tahtnud ma seda plastjurakat niigi vaevaliselt liikuvale ja pidevalt kukkuvale loomale ümber panna... Ohverdasin hoopis ühe oma musta suka, lõigates sinna käpaaugud sisse ja pannes suka kassile selga nagu jalutusvesti.
Narkoosiunine kass pissib aegajalt kontrollimatult ja püüab ka oksendada. Ent iga tunni järel tundub tema olukord paranevat. Praegu, opist 9 tundi hiljem, magab ta peitununa minu kapipõhja, kuhu talle küljealuseks ka pehme fliisi paigutasin. Kisti tunneb suurt huvi veidramoelise kaaslase vastu, aga hoian teda hoolega Tiffust eemal. Igaks juhuks.
Muidugi olen ma mures Tiffu edasise paranemise pärast ja soovin, et saaksin tema eest veel päeva-paar ka ise hoolitseda. Aga lapsed on tublid ja Tiffu ise muidugi ka - loodan väga, et paranemine kulgeb tüsistusteta. Niipalju võib juba kindel olla, et narkoosijärgset šokki, mis veel ka järgmiseks päevaks apaatselt lebama jätaks ja mida tuleks süstiga ravida, tal igatahes ei ole.
Parane ilusti, meie armas-armas Tiffu...