Alustan reisikirja kirjutamist minus enam emotsiooni tekitanud asjadest.
Findhorni lahte Šotimaa põhjaosas uhavad Põhjamere veed. Laht ise on küllaltki kitsas, nii et ühelt kaldalt näeb kenasti teisele poole üle. Siin sõidavad purjekad ja kaluripaadid, tuulepealsemas otsas on ka surfarite paradiis. Lahe kaldal tukub vana kaluriküla – valgeks lubjatud/värvitud või rannakividega harmoneeruvat tooni kivimajad tumedate viilkatuste ja kõrgete korstnatega. Kivine rand teokarpide ja lainete poolt ümaraks lihvitud kivikestega, mõnes kohas kitsas liivariba ja taamal terava rannarohuga kaetud kaldaluited. Tugevates tuultes üle kõige selle tuhisemas soola, adru ja igatsuste lõhn nagu rannas ikka.
Findhorni karmides tuultes ja meremühas on püüdnud oma Šotimaa-unistust realiseerida näiteks üks California miljonär, rajades endale kodu valge, imeliselt harmooniliste proportsioonidega majas siin Põhjamere kivisel rannal. Muidugi tüdines ta mõne aja pärast siin ära ja põgenes California päikese, seltskonna ja lasuursinise Vaikse ookeani juurde tagasi. Kohalikud aga jäävad ning lisaks ajaloost tulnud kalurikülale asub Findhornis juba mitukümmend aastat ka tuntud ökokommuun.
Vaatamisväärsus on aga tõus ja mõõn Findhorni lahel. Loetud aja – umbes kolme tunni jooksul – kohiseb määratu veemass tohutu võimsusega kitsast lahesuust avamerele ja mõne tunni pärast tagasi. Vahepealsel ajal on laht kuiv – nii kuiv, et tekib kiusatus sealt jalgsi üle minna. Muidugi on seda ka tehtud – enamikul juhtudel õnnelikult, aga ka rohkete õnnetusjuhtumitega, kus üle lahe matkata soovijad pole arvestanud tõusu algusega ning võimsate tulvavete kätte jäänud. Muidugi ei oska asjatundmatud sellega arvestada, sest mõõna tipphetkedel on laht veetühi ning laevad istuvad põhja peal või külitavad rahulikult liival. Täiesti uskumatu tundub, et päevaste tõusude ajal kihab samas paigas vilgas vee-elu ning liiva, kivide ja teokarpide asemel laiub kuni vastaskaldani ulatuslik ja sügav veeväli.
Findhorni lahte armastavad ka hülged. Tõusu ajal paistab taamal silmapiiril napp maariba lainete sees, kaetud rohkete tumedate täppidega. Kivid? Ei, seal maaribal kõhutavad hülged. Mõõna ajal saab hüljeste lesilale mööda põhja üsna lähedale jalutada – kui teha seda ettevaatlikult ja aeglaselt, piirduvad need karvakalad või maskeerunud merineitsid uuriva peatõstmise ja tulijate uudistamisega ega põgene maariba taga laiuvasse vabasse vette, mida mõõna ulatus enam ei mõjuta.
Läbi tuulemüha kuulsime sel hilisõhtul ka hüljeste laulu. Seda ei oskagi kirjeldada –ei olnud see vilistamine, ei huikamine, ei undamine. Oli ühetooniline, kuid siiski meloodiline uu-uu-uu, esimesel hetkel isegi kergelt kõhedakstegev. Et mis see siis nüüd oli? Enne, sadamaala juures, oli tuul kiljunud purjekate vantides ja lagistanud trosse vastu maste, nüüd aga keset lagedat tuult selline ürgne viis…?
Hülged olevat ka ise lauluhuvilised ja üldse uudishimulikud loomad. Kui istuda tühjal rannal kaldakivil ja laulda, ujuvat hülged ise lähedale lauljat uudistama. Meie seda küll ei proovinud, vaid piirdusime häirimispiiri rikkumata lähedale jalutamisega.
Ma ei olnud enne kunagi hülgeid vabas looduses näinud. Ja millegipärast ei mäletanud ma ka seda, mis värvi on loomaaias eksponeeritavad elukad. Või oli tuntud laulurida “kui on meri hülgehall” istutanud pähe kujutluse hüljestest kui ürghallidest loomadest – aga suur oli mu imestus, kui hülged osutusid hallideks ainult kaugelt vaadates. Tegelikult on nad täpilised-tähnilised, igaüks veidi erinevat tooni turjakarva ja heledamate kõhualustega. Binokliga sai hülge vuntsilise ja säravate nööpsilmadega näo endale nii lähedale manada, et pani lausa võpatama.
Findhorni lahe kaldalt korjasin kaasa ka kotitäie ümmargusi valgeid kive. Mida ma nendega peale hakkan – ei oskagi öelda. Praegu silitan neid peos ning nuhutan nende jahedat, soolakat ja ikka veel karget Findhorni-hõngu.