Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Tüdrukud magavad ikka aidas

Esmaspäeva õhtul sõitsin jälle lastega maale, et maa- ja ehitustöödega puhkust sisustavale isale appi minna. Põhitegevuseks kujunes aga aida koristamine, sest Katil ja Odel oli suur tahtmine aita magama minna. Aga on lihtsalt kohutav, kui palju kola igale poole ruumidesse talve jooksul sigineb! Ja mitte ainult talve jooksul: kuna inimesed ei raatsi asju kohe ära vista, pannakse need kuhugi kõrvalisse kohta seisma. Et äkki läheb kunagi vaja.

Ja kui sa siis aita kraamides leiad saapa, mille pealses on suur auk sees (aga tald on ikka terve, ehk saab jalapõhja varjuks kasutada!) ja kummeeritud mantli, mida 20 aastat pole enam kantud ja mis on selle ootamise käigus täiesti rabedaks muutunud, siis...

... siis koguneb selliseid kohese äraviskamise järele karjuvaid asju kokku ikka keskmine kalluritäis. Pakkisime kõik asjad kilekottidesse ja toppisime minu autosse, mis sai mõttetut rämpsu maast laeni täis. Ja kui ma selle linnas oma kortermaja prügikasti ümber olin tõstnud, täitus äsja tühjendatud konteiner vähemalt pooleni.

Aga ait sai enamvähem korda. Tüdrukud tõid endale sinna pojenge ja kaski, et hiirelõhna välja ajada. Ja Jüri käis neid öösel ka kollitamas ja ukse taga kolistamas.

Natuke nostalgiaradadelt. Leidsin aida seinalt ka pilte ja plakateid, mis olid tehtud veel minu kunagise aidaselamise ajal. "Väljaotsa ait - olge palun vait!" oli guashiga näputehnikas ühele maalitud. "Puu-unt", kandis teisel kirja mingi imelik loom. Jah, Riho oli see kunstnik, tõeliselt hea käega - huvitav, mis temast nüüd on saanud? Pole aastaid kuulnudki... Ja Luive armastas ka joonistada - tema on juba ammu surnud...

Ja siis leidsime veel Karini ja Toomase pulmalipud (6 aastat vanad) ning minu kunagise tondimängu kroonikad ja staabipäevikud (vähemalt 20 aastat vanad. Ja sellest, mis asi oli tondimäng, peaks kunagi lausa lähemalt kirjutama!) Viimased võttis Ode endale, et neid põhjalikumalt lugeda.

Igatahes, niisugused asjad üllatavad mind alati. Et kui kiiresti on ikka aeg mööda läinud... Enda meelest olen ma ikka noor inimene, aga aegajalt tulevad sellised täiesti vanainimeselikud "noorpõlvemälestused". Et aida taga oli kolhoosi viljapõld, mis öösiti uimastavalt lõhnas, rukkirääk rääksus ja täiskuu oli kõige täiuslikum...

Aga vanad asjad tulebki sellepärast ära visata, et mälestused jääksid helged. Kogu kunagise suveöö unelma võib ära rikkuda üks tookord seljas olnud hilp, mis aita seisma panduna kakskümmend aastat hiljem nartsustunud kõdu ja luitumise lõhna levitab...

 

Kommentaarid (1) -

  • Epp

    06.07.2005 3:59:02 | Vasta

    Sellest kirjatükist õhkub Turvalist Kaja, kellel on tugev side esivanematega. Su lastel on vedanud.

Lisa kommentaar

Loading