Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Tuneesia muljed 2: Katiga juhtub alati midagi!

Katil on mingi erakordne anne sekeldusi ligi tõmmata. Kui ta millelegi toetub, läheb see suure tõenäosusega katki. Kui puu otsast kukub alla õun, saab just Kati sellega pihta. Ja nii edasi. Ja samas saadab teda õnn (koputan siinkohal ebausklikuna kolm korda vastu puud) suurematest õnnetustest terve nahaga pääsemiseks. Alates varasest lapsepõlvest, kui tema kapiukse küljes kiikumise ajal suur uks eest tuli ja tema peast napilt mööda prantsatas või kui ta vaevu kõndida oskavana kõrgest trepist käkaskaela alla veeredes kaela ei murdnud.

 

Aga nagu öeldud, väiksemaid sekeldusi on tal see-eest terve suguvõsa varu. Ega Tuneesiaski muidu saanud.

 

Ei, Tuneesia sekeldusteks ei saa pidada seda, et araabia mehed teda kui lõunamaisele iluideaalile vastavat kaunitari nähes laternapostidesse jooksid ja end temaga koos pildistada palusid (vastupidiselt islami reeglitele, mis ju  keelavad inimese kujutamise). Tuneesias juhtus see, et Kati seisis viimasel õhtul hotellitoas voodi kõrval, mina istusin sellele voodile – ja voodi jalad vajusid alt ja raske serv kukkus Katile varbale. Küüs praktiliselt maas, verd põrand täis ning ehmatus ja shokk üle kõige.

 

Giid Kristel oli seletanud, et Tuneesias püütakse hoida inimeste tööhõivet ning seepärast on igal pool ametis palju inimesi, kes pole aga harjunud suurt midagi tegema ning kõik kulgeb suure inimhulga juures väga aeglaselt. Nii ka nüüd. Pidin enamvähem kättpidi tirides ühe hotellitöötaja meie tuppa saama, misjärel ta arstile helistas. Kui arst lõpuks kohale jõudis, kulus hea hulk aega selgitusteks ning muidugi oli tal vaja ka pikalt pabereid täita. Jüri oli sel ajal vapper ning kraamis vereloigu põrandalt ja Ode koos Mummiga hoidis Kati kätt. Kati ise vandus nagu Kopli liinide lapsuke– õnneks eesti keeles, nii et võõrad ei saanud sõnadest aru. Ma muide ei teadnudki, et ta niimoodi oskab.

 

Olukorra tegi keerulisemaks ka see, et meil polnud reisikindlustust. Alpinistliku tegevuse mittekindlustamise tõttu on reisikindlustus kui võimalus minu tähelepanuorbiist nimelt täielikult väljunud, ma isegi ei mõelnud enne reisile tulekut, et selline asi üldse olemas on. Nüüd siis tuli pisut sõimelda hotelli bossiga, misjärel hotell kui vigase voodi eest vastutaja nõustus haiglaarve kinni maksma.

 

Saime siis arsti dziibiga haiglasse sõita, Kati varba ümber kogunes haiglatöötajate konsiilium, varvast vaadati taskulambiga, haav puhastati ja seoti ja meile kinnitati, et luu pole murdunud. Viimase päeva ekskursioonide ajal istusime aga pargis pingil, et jalga mitte liialt koormata.

 

Öösel Eestisse jõudes läksime kohe traumapunkti. Ja muidugi – Katil ikkagi oli varbaluumurd. Nüüd on tal siis jalg kipsis.

 

Ja minul hing haige. Isegi suure lapsega on nii, et heameelega võtaks tema valu endale, oleks kergem.

 

Pildil on Kati veel täiesti tervise juures Sousse´i medinas (vanalinnas) ühes kindlustuses.

Kommentaarid (3) -

  • Epp

    03.11.2005 0:17:50 | Vasta

    Mis kindlustust siis alpinistid kasutavad?
    Igatahes, minu kaastunne kati varbale.

  • kati varvas :))

    03.11.2005 9:56:51 | Vasta

    aitähh, aga minu olek on ju tunduvalt paranenud reedest saadik Smile)

  • Kaja

    03.11.2005 17:53:16 | Vasta

    Alpinistidele on näiteks IHI Annual Travel vms - üldiselt välismaiste seltside kaudu aetakse asju. Või siis minnakse kindlustamata - Eesti seltsid pakuvad ainult seda varianti, et ei kaeta mäelt lähimasse haiglasse jõudmise kulusid, vaid ainult haiglaravi (ja seegi poolik kindlustus on rämekallis).

Lisa kommentaar

Loading