Lihtsustatult öeldes jaguneb Tuneesia kaheks: rikas rannaala ja vaene kõrb. Tegijad taimed on datlipalm ja oliivipuu (kui puu kohta tohib taim öelda), liikuvast loodusest domineerivad kaamelid, eeslid ja kassid.
Kasse on siin tõesti igal pool, eeskätt muidugi linnades. Nad pole siin arad ja pelglikud nagu Eesti tänavaloomad, vaid jultunult iseteadvad. Üks kiisu pikutas mitmekümneinimeselist turismigruppi ignoreerides Kartaago muuseumi lävel ja kõik pidid temast ringiga mööda astuma, teine tegi õndsalt kinnisilmi oma junni otse ribati ette istutatud palmi alla... Ja muidugi oli igal pool lihtsalt armsaid kiisusid nagu see pildilolev.
Kaamelid on siin riigis varandus. Korralik täiskasvanud kaamel maksvat pruugitud auto hinna, eesti rahas kuni 40 000 krooni.
Kui kaamelid parasjagu turistidele kõrberetki ei tee või muu asjalikuga rakkes ei ole, kulgevad nad eelkõrbes meelepäraseid okastaimi otsides. Kuna nende teed ristuvad ka maanteedega, saab naljakate liiklusmärkide kogu täiendada kaamelihoiatusega. Inglise keelega pole kohalikud suuremat sina peal (endises Prantsuse koloonias on kasutusel araabia ja prantsuse keel), nii et "Camels gross" (peab olema muidugi: cross) on jõudnud isegi liiklusmärgile, mille ees isa poseerib.
Ja kaamelikarjad on tõesti päriselt olemas! Kui arvestada kaameli hinnaks isegi ainult 20 000 krooni, kulges kaamelid autondusse ümber arvestades selle karja näol kõrbes ringi vähemalt S-klassi Mercedes.
Kui kaamelitega kõrberetke tegime, saime neid loomi ka lähemalt uurida. Ega ta eriline kaunitar just pole - tal puudub hobuse elegants ning ta õõtsub tugevasti, astudes korraga ühe poole esi- ja tagajala. Mõne aja pärast harjus selle omalaadse õõtsumisega ära ja tekkis tõesti tunne, et niimoodi võiks kulgeda tunde ja tunde.
Kõrbemaaga seostuvad loomulikult kõrberoosid ehk liivaroosid. Kuumuse ja soola mõjul kristalliseeruv liiv võtab huvitavaid vorme. Aga turistid! Neid roose toodetakse tänapäeval kõrbes teie jaoks kunstlikult! Nojah, nad on endiselt kristalliseerunud liiv - aga neid "kasvatatakse" niiöelda tööstuslikult. Loomulikult ei ole nii, et see, mida teile müüakse, on kõrberändurite retkedelt toodud õnnelik leid.
Üks kõrbemaade vaatamisväärsusi on soolajärved. Nii ka Tuneesias.
Selle soolajärve ääres oli ka suur soolatööstus, kus toodetakse mittesöödavat soola- sellist, mida näiteks põhjamaad talvel tänavatele raputavad.
Ja selleks, et soolajärve pinnast puhast pilti teha, tuli kõndida üpris kaugele - teeäärne sile pind oli paksult nimesid ja armuavaldusi täis kraabitud. Nojah, "mina olin siin" on ju väärikas sõnum hilisematele tulijatele.
Mäed Tuneesia-Alzheeria piiril on ca 1500m kõrged ja mägede iludusvõistlusel, kui selline peaks peetama, nad ilmselt lindiga pärjatud ei saaks. Isegi esikümnesse ei jõuaks. Sellised pruunikashallid, kohati punakad, pisut määrdunud - isa kahtlustas neid silmapiiril nähes esmapilgul, et tegu pole looduse kätetööga, vaid mingite näiteks fosforiiditööstuse tehislike aherainemägedega (jah, Tuneesias kaevandatakse fosforiiti). Ent mingi omapärane karm võlu on loomulikult ka nendes.
Ja mägederetkelt laskujaid tervitas trummipõrin ning mingi torupillilaadne puhkpill: meie giid Hammadii (pildil vasakult esimene) oli leidnud oaasi serval kohvikus sõbrad, kellega koos pisut rahvuslikku muusikat teha.
Loomulikult käisime me läbi ka kogu Tuneesia kohustusliku turismiprogrammi: Kartaago (Cato vanema unistus realiseerus: see on tõesti hävitatud), El Jemi amfiteater (tõepoolest võimas!), Bardo muuseum (ärge hakake parandama, et Prado, nagu paljud, kellele ma muljeid räägin - need on täiesti erinevad muuseumid täiesti erinevatel maadel!), medinad (vanalinnad), ribatid (kindlustused), mosheed, Djerba saar koos Vana-Rooma tammi ja keraamikatraditsioonidegaga, Sidi Bou Said (jah, ilus pisut Kreeta-pärane valgete majade ja siniste uste-akendega kunstnikelinn), berberite koobaselamud (tegelikult väga tore elamus, aga jäi pealiskaudseks)...
Mis veel Tuneesiast meelde jäi? Araabiapärane kivipits, mauri päritolu keraamilised mustrid - millegipärast kangastus pidevalt "Toledo juuditari" kirjelduste atmosfäär.
Kokkuvõttes: ilus reis oli ja Põhja-Aafrikasse tahaks ka tagasi. Süda küll sinna ei jäänud, aga neetult huvitav on ta sellest hoolimata.
PS. Bussiga lennujaama poole sõites arutles ainult rannas lebotanud rahvas datlikobaraid nähes valjuhäälselt, et ei tea mis asjad küll seal kookospalmide otsas ripuvad. Vat see oli kõva sõna kohalviibitud nädala järel. Jah, eks ta ole: loomulikult saab võõral maal käia ka nii, et koged ainult hotellibasseini tuttavailmelisi kahhelplaate.