Reedel läksime maale. Lootuses, et laupäeval saab midagi kevadtoredat ette võtta. Jalgrattad kaasas ja puha.
Reede õhtupoolikul sadas aga LUND. Ja maja, mille ümber vihises tuul, oli sama külm kui talvepakase ajal. Kütsime ahju ja pliidi punaseks, aga seintest ja põrandatest õhkus sellest hoolimata jäisust. Kati, kes on lõunamaiselt soojaarmastaja, külmetas pidevalt. Külmetas ööselgi, sest madratsid ja tekid olid ju külma sisse võtnud. Meie, teised, saime öösel siiski külmast üle - mina magasin jahedas lausa mõnuga.
Laupäeva hommikul paistis päike üle kahutanud maa. Oli isegi kraad sooja, kuid tuul oli nagu... ütleksin, et nagu Lenini baaslaagris, aga see ütlus ei kirjelda enamikule mitte midagi. See on niisugune tuul, mis tuhiseb jäise ja salakavalana iga nurga taha, nii et kuskil pole tuulevarju. Ja ta ei puhu mitte puhanguti, vaid tõepoolest kogu aeg. Väsitavalt ja tüütult. Külmalt niikuinii. See tuul ulub räästa all, keerutab põõsaste vahelt üles mulluseid lehti, pööritab liivakastist liiva ja rabistab seda vastu nägu ning viib lendu iga viimse väikese asja, mis õuele jäänud. Sul on tunne, et asud keset tuulte pesa, kust saavad alguse kogu maailma tuuled.
Lapsed muidugi ei lasknud end segada. Panid talvised sulejoped selga ning leidsid õuel tegevust.
Mina ja Kairi (tema tuli oma lastega samuti maale) vaatasime aga ohates teineteisele otsa. Ja kuna ei saanud teha midagi, mis tore, tegime seda, mida peab: kevadkoristasime terve maja.
Jättes kõrvale selle, et tuul viis kibuvitsapõõsastesse pesutraadile tuulduma viidud kaltsuvaibad, oli meil töine ja asjalik hommikupoolik. Siis pakkisime rattad autole ja sõitsime Tallinna tagasi.