Paistab, et väikese korterite arvuga (8) maja on nagu väikelinn - kui väikelinnas on puudu on suurlinna muretus, anonüümsus ja tegevuste valikuvabadus, kuid pole ka täielikku maaelu avarust, siis väikeses kortermajas näed vaeva maja edendamise nimel nagu ainuomanik, kuid lisaks pead suutma läbi rääkida ülejäänud sageli väga erinevate soovide, huvide, rahaliste võimaluste ning intelligentsiga inimestega.
Me olime juba mitu kuud ajanud asja, et jagada suurema peremehetunde tekitamiseks ning maja edasiseks arendamiseks keldriruumid (mille kohta isegi maja renoveerimiseelses aktis kirjutati "valitseb uskumatu laga ja korrastamatus") ja hoovi parkimiskohad (vajalik ajaks, mil majaesine tänav muudetakse kahesuunaliseks ning seal enam parkida ei saa). Olles suutnud kokku leppida jaotuse (üllataval kombel oli rohkem sekeldamist mitte keldribokside asukohaga, vaid sellega, millise koha keegi auto jaoks saab), leppinud kokku notariaja, korraldanud lepinguprojekti venekeelse tõlke, seletanud kõigile lahti, kes nende korterist peavad kohale (kes koos abikaasaga, kes üksi) tulema ja mida kaasa võtma (mõnel oli lisaks isikutunnistusele vaja ka korteri ostu-müügilepingut), püüdnud jagu saada venekeelsete naabrite hirmust/soovimatusest notarliku asjajamise ees ("Aga me oleme ju kõik juba sõbralikult kokku leppinud ja kõik on nõus, milleks on vaja veel ametiasutusse minna?")... olime poolteist päeva enne notarit äkki olukorra ees, kus üks elanik tõstatas teema, et jagaks siis juba ära ka pööningu.
Kui jätta kõrvale ideega lagedaletuleku ajafaktor, siis idee iseenesest pole ju paha. Isegi kui arvestada, et katus on sel majal küllaltki madal ning pööning toolvärki, korstnaid, erinevatel aegadel toodud ventilatsioonitorusid jms träna küllalt tihedalt täis ning jaotamine seetõttu keeruline ja tulemuski mitte väga suure kasuteguriga. Selle konkreetse kodaniku plaan oli muidugi määratult lihtsam - kinnistada tema teise korruse korteri kohal olev pind tema korteri juurde ("Ega mul palju polegi vaja, üks toakene, seal harja all on ka piisavalt kõrgust...") ja ilma selleta ta notariaalset jagamist ei soovinud.
Aga muidugi ei saa pööningut jagada ainult ühe korteriomaniku soovi kohaselt, nii et nüüd olemegi seisus, kus tuleb notariaeg edasi lükata, kokku kutsuda ühistu koosolek ning arutada pööningu jagamist korterite vahel. Lihtsaim variant oleks muidugi see, et alumine korrus saab keldriruumid ja ülemine pööningu... aga vaadates, kui aktiivselt enamik ülakorruse naabreid keldrit kasutab, ei ole nad ilmselt valmis sellest loobuma.
Ma olin korraks juba valmis kogu kupatusele käega lööma - jäägu see kupatus kus kurat, käin edasi kinnisilmi keldris ega mõtle "võiks ju nii teha" mõtteid, aga õnneks asus Leivo talle omase energiaga tegutsema: mõõtis pööningu üle, kaardistas kõik korstnad-postid-korstnad-aknad-käiguteed ning mõõtis välja alad, mille kõrgus üldse väljaehitamise nõuetele vastaks. Lõpuks hakkas sellest isegi paar võimalikku jaotusplaani kooruma.
Ja minu esialgne nördimuslaine muutus jälle kord uhkuseks, et küll mul on ikka tark, asjalik ja sihikindel abikaasa - sellisega koos võin ka mina rõõmuga proovida mägesid liigutada. Või isegi korteriühistu asja ajada, mis võib mägedeliigutamisest hullemgi olla :)