Pühapäeval sai tublisti trenni tehtud - 14 km jooksu looduses ümber Lohja järve. Järvejooksude sarja läbijad võivad minu poolest nüüd järgi teha ja oma ettevõtmist ühe järvekese võrra täiendada.
Tallinnas lõuna paiku majast välja astudes tundus, et ilm on tusaselt hall ning õigeim mõte oleks hoopis teki all meega teed juua. Või Katiga matemaatikaülesandeid lahendada, mida olime terve hommikupooliku teinud - koolist puudutud kolme nädala tunnitöö tuli tal kodus läbi võtta. Või tugitoolis roose heegeldada. Igal juhul mitte sõita kuhugi hilissügisese troostitu metsa vahele jalgu märjaks tegema.
Aga kohale jõudes oli kohe parem tunne. Ilm oli soojem kui arvata oskasin, loodus ilusam ja erksavärvilisem. Ühe hüljatud õunapuu otsas rippusid punased imemaitsvad õunad, pajud punetasid nagu hakkaksid kohe tibusid välja ajama, kuused rohetasid rahulikult nagu ikka. Olgu, vähem toredat oli ka - taevas oli endiselt hall ja ühes kraavis vedeles surnud metssiga.
Aga Lohja järv - see oli lihtsalt imeline!
Tinane veepind - sügiseti muutub vesi kuidagi kummaliselt raskeks. Sellel tagasi peegelduvad puud. Madal taevas selle kõige kohal. Ja pardiparv, kes lähenejaid kuuldes lärmakalt peitu pladistas. Ja kobraste poolt pooleldi või täielikult läbi näritud põlispuud - nagu oleks kurikuulus Liiva kalmistu saemaniakk äkki Kolgakülla ümber asunud.
Jalad said muidugi märjaks, sest ületada tuli kolm jõekest ja ehkki üle nende sai mööda inimeste või kobraste langetatud puid turnides, ümbritses ühte neist suur lodumaa. Ja Leivo kompass näitas reipalt ainult lõunasuunda - aga noh, autodeni jõudmiseks tuligi meil lõpuks lõuna poole hoida.
Pimedus kukkus alla just siis, kui autonina sai Tallinna poole keeratud. Ilus päev oli.