Jätkuks eelmisele sissekandele ka purjetamaskäigu muljed.
Lennusadamas ei olnud ma kunagi käinud. Ega vist seal lähedalgi mitte, kui just ei arvesta lähedalkäiguna seda, kui kooliplikana koos sõbrantsiga tema Patareis kinni istuvale sugulasele pakke viisime.
Eks ta tükk hääbuvat tööstusromantikat oli. Räämas territoorium lagunenud tsemendiplokkide ja paari tondilossliku majaga, roostes tõkkepuud ja mingid väändunud metallikolakad. Lagunenud kai, mis tänavuses jaanuaritormis olevat rängalt kannatada saanud ja nüüd isegi juba kobedasse seisu taastatud. Väravas umbkeelne Kolja, kes kiiva hoolega dokumente kontrollis ja mitu minutit autonumbrit üles kirjutas.
Laevad selles sadamas näevad välja kuidagi nukrad ja lagunevad. Lembitu, mis alles mõni aasta tagasi ju igati heas korras oli. Suur Tõll, millega sama lugu. Ega nad nüüdki vist lagunenumad ei olnud kui varem, kuid trööstitu ümbrus kandus laevadelegi.
Ja keset seda lagunevat hiilgust kenitleb kai ääres saadikuna teisest maailmast edev võistlusjaht, kontrastiks murenevale betoonile ja sellest turritavale armatuurile.
Meie läksime kõigepealt Suurele Tõllule, kus meeldiv oli ühendatud kasulikuga, ehk siis toimus testrühma instrueerimine nende ülesannetest ja testitavate teenuste-telefonide lühitutvustus. Ja loomulikult ka jahi tutvustamine, eeskätt sellest vaatevinklist, mis tehnoloogilisi imeasju selle pardal kõik on.
Siis aga kolisime ümber jahile, saime selga tormiriided ning esialgu mootori jõul siirdusime sadamast välja.
Aga ega ei olnud tegu mingi lustisõiduga! Pardal olevad viis meeskonnaliiget jagasid reisijad kolme gruppi ning iga grupp pidi oma meeskonnaliikme juhendamisel jahisõidu õnnestumisse oma panuse andma. Ma vaikselt küll arvan, et meiesugused vussnäpud pigem segasid ja kindlasti oleks meeskond ka selles minimaalses koosseisus ilma meieta paremini hakkama saanud... aga igatahes oli see tore.
Mina sattusin keskmisse gruppi, kelle ülesandeks oli purjede heiskamisele kaasa aidata sellel moel, et tuli keset laeva asuvaid väntasid (ilmselgelt on neil ka mingi purjetamiskeelne nimi, aga ma kahjuks ei tea seda) kahe mehe (või naise) jõul kibekiiresti vändata.Veiko Sepp, vana purjetaja ja Saaremaa poiss, võttis meeskonnaliikme pika instruktaazhi -mida, milleks, mis hetkel, kuidas - kokku tabava fraasiga: kui hüütakse "Trim!", karga juurde ja kuku väntama. Nii lihtne see oligi ning ma olin alati krapsti õiges kohas.
Noh, füüsiliselt see tegelikult küll lihtne ei olnud. 172 ruuduse groodi ülessaamiseks vahetasime meie, maarotid, ikka kaks korda väntajaid. Kui aga lõpuks ka gennaker oli mõningase sekeldamisega üles mässatud, oli ikka vägev küll. Rekordkiiruseks saime 14,5 sõlme (VO60 maksimum on 35). Nii kiiresti ei ole ma varem kunagi purjekaga sõitnud.
Kuna tuul oli päris kõva, viskas vahepeal ka lainet üle parda ning oli igati äge. Kapten lubas soovijatel proovida ka rooli hoida, aga see oli minu jaoks pigem igav, ehkki muidugi uhke tegevus.
Purjede mahavõtmisel oli isegi rohkem sebimist kui ülestõmbamisel. Grooti alla lapates murdsin mitu oma hindamatu väärtusega küünt - ta oli ikka väga jäik ja libe ning tuli kahmata kõigi kümne küüne, kahe käe ja küünarnukkidega, et teda tuulest ära poomi peale lappesse saada. Aga eks mu küüned olidki vahepealse mittesportliku eluga liiga pikaks kasvanud, mis seal nuriseda.
Sadamasse tagasi jõudes ei suutnud ma kuidagi uskuda, et olime merel olnud kaks tundi. Aeg oli möödunud nagu lennates ning ainult väsinud käed tunnistasid, et sellist tunnet ikka lühikese aja ja väikese rassimisega ei saa.