Postimehe võrguväljaandes kirjutab ajaloolane David Vseviov, et meie ümber ei toimu pelgalt majanduskriis, vaid väärtus(etus)süsteemi varing.
Ma ei ole end kunagi positsioneerinud ühiskondlikult mõtlejaks (sest ilmselgelt jõuan ma oma väärtusliku isiku juurest ainult üliharva, kui üldse, mingite kõikehõlmavate üldistusteni) - aga seekord olen ma kummalisel kombel kaasa haaratud ja nõus. Samamoodi nagu ma olen - jätkuvalt endalegi üllatuseks - haaratud ja uskumas Minu Eesti mõttetalgute ja mõttest sündiva energia abil ühiskonna parandamise ideesse. Ja see pole mitte Rainer Nõlvaku isiklik karisma ja veenmisjõud, mis mind sellesse uskuma paneb, sest teda pole ma selle algatuse raames mitu kuud näinudki :) Nii et on see nüüd vanusega kasvanud elutarkus või olengi ma mingi ime läbi äkki idealistlikumaks inimeseks saanud - aga nii see on.
Ent kui jutt on väärtuste väärdumisest ja hävingust selle tee lõpul, tuleb kätte võtta naistemaailma piibel "Tuulest viidud". (Sest ei saa ju liiga palju loota ega eeldada, et mu muutumine on olnud nii sügav, et oleks viinud mind süvafilosoofiliste mõtteteoste lugemiseni :). Ja nii loengi ma taas Scarletti ja Lõuna lugu - lugu, mis tegelkult räägibki ju vajadusest sisemiste väärtuste ja nende järgmise järele, ja seda nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Parasjagu olen jõudnud Scarletti lõpliku kalestumise alguseni - kohani, kus ta oma armastatud sünnikodu päästmiseks abiellub (300 dollari saamise nimel) mehega, keda ta sisimas põlgab.
Ja mõtlen - nagu siinkohal alati -, et kas on olemas nii üllast eesmärki, et õigustada iseendast - ja kui veel eriti ilusti öelda, siis oma hingest - loobumist. Sünnikodu? Perekond? Isamaa?... Sest ühel hetkel eesmärk hägustub ja silme ette jääb terendama ainult raha. See vahend. Ehk on tõesti ka meie ühiskond mingis sellises murdepunktis?
Aga mina nüüd enam ei mõtle, vaid loen "Tuulest viidut" edasi :)