Tänavu lahkusin ma firma hüpersuperesinduslikult ja igati lahedalt jõulupeolt nii vara, et isegi Tuhkatriinu oleks võinud veel tükiks ajaks muretult pidutsema jääda. Lihtsalt ei olnud seda õiget peotunnet või sisemist sädet, mis seespoolt hõõgudes oleks õhtu minu jaoks särama pannud.
Sest ma olen hakanud nautima ainult neid pidusid, kuhu saab minna kahekesi. Üksi, heade sõprade või kolleegidega on küll kah tore, aga mitte nagu päris see. Ja kaua ei viitsi seal siis olla.
Ja asi ei ole selles, et ma olen viimaste aastatega vanemaks saanud. Muidugi olen ma ka seda, aga põhjuseks pole vanusega kaasnev rahunemine.
Sama tunne oli kooliajal, kui ma klassiõhtutel ei võtnud itsitada-edvistada teiste tüdrukute seltskonnas, et klassivendi enda poole vaatama panna. Sest mul oli oma Suur Armastus ja polnud mingit huvi testida oma võluvõimeid kooliseinte sunnil lähedusesse sattunud meesisikute peal. Või abielu esimesel kolmveerandil, kui üksi väljaskäimine oli mulle pigem tüütu kohustus kui ergastav võimalus. Ning mehed, kes tollal mulle oma autode võimsust demonstreerisid, või näitasid, kuidas suudavad jalaga oma peast kõrgemale lüüa, või üle Atlandi purjetamise kaasahaaravaid plaane ehitasid, või mulle tõestasid, et oskavad peast kolmekohalisi arve korrutada, olid... noh, lihtsalt ägedad. Aegajalt märkisid sõbrannad, et see või too tunneb minu vastu huvi, aga ma ise seda ei märganud. Tõttöelda arvan praegugi, et meheliku tähelepanu asemel domineeris neil minu osas mingi hingesugulus. Meil oli tore ninapidi koos olla, aga enamik neist isegi ei üritanud midagi enamat.
Samamoodi on nüüd. Peo toredaim hetk oli lobiseda ja tantsida kolleegiga, kelle hobid ja ellusuhtumine mulle alati meeldinud on. Ilmselt minu omad talle kah, ning just samamoodi, lihtsalt niisama. Aga siis ongi nii, et tantsid paar tantsu ära, jutustad veel mõne kaaslasega ja mõtled, et võikski hakata koju minema.
Eks vahepeal on olnud ka teistsuguseid aegu. Ülikooli algus, kus ma lausa pidin püüdma võimalikult palju päid segi ajada ning iga üritus pakkus selleks teretulnud ja ammendamatuid võimalusi. Abielu lagunemisosa, kus ma jälle hakkasin märkama ja nautima mulle suunatud tähelepanu ning ka ise seda aktiivselt provotseerisin. Ühesõnaga - ajad, mil ma ei olnud õnnelikus suhtes.
Ilmselt on inimestel neil mitteõnnelikel aegadel mingeid vabu radikaale, mis sidumist ootavad ja teisi endasuguseid tõmbavad. Sest neil aegadel on mu ümber pinget ja sädemeid, õhk särtsub ja säriseb. Õnnelikel aegadel olen ma aga vastassugupoole jaoks ... lihtsalt igav. Nojah, ma küll lobisen ja naljatan ja löön klaase kokku, aga ei unusta end silma vaatama ning kui kaasvestleja käsi minu oma kogemata riivab, ei pane ma seda õieti tähelegi. Ja tõesti - ega neid pilgupüüdmisi ja käeriivamisi siis praktiliselt polegi. Sest pole neid vabu radikaale, mis seda tegema ahvatleksid.
Ma ei mäleta, kes on öelnud, et õnnelik ollakse ühtemoodi, kuid õnnetu on igaüks oma ainukordsel moel. Mina olen praegu taas nendes ühetaolistes ridades, kuid mingis mõttes olen saatusele tänulik, et on olnud vajadus olla ka seal teisel pool. Sest ei saa salata, ka see oli omamoodi põnev. Ja kust neid õnnelikke suhteidki muidu hankida :)